Väike maailmameister. :)

EDIT: Just eile h6iskasin, et pole sokke kaotanud. Novot, käes. Täna jäi Säde oma esimesest sokist ilma. Me küll jalutasime osa teest tagasi, aga kuhu ta selle viskas, ei tea. Nüüd on meil siin üks üksik roosa sebrasokk.

Keskpäevapäikeses

Ma ei tea, mida teie teete, aga ma ootan sügist. Mitte et mulle suvi ei meeldiks, ei. Täitsa okei on. Ainult, et mul on see kuumus üle visanud. Istuks maha, paneks käed rinnale risti ja lihtsalt mossitaks ja viriseks nii kaua kuni sügis kätte j6uab. Aga ei lasta ju.
Hommikul palav. Päeval palav. 6htul palav. Öösel palav. 6hku pole. Mida ma siis nende arvates hingama pean? "Jäta ööseks aknad lahti." Okei, jätan. Aga siis on magamistuba sääski täis. Keda need veel häirivad? Mitte mind, kui nüüd t6esti aus olla. Mind nad pole siiani isegi üles leidnud. Julian aga vaevleb iga öö nende hirmuvalitsemise all. Samal ajal kui mina rahuldavat (kuumus, you know) und magan. Hommikul toriseb ja poriseb, näitab mulle sääsekuplusid (eile oli üks k6rva taga!) ja mossitab, sest ta oli öösel 1-2 tundi sääski taga ajanud. Tema näiteks ei saa magada, kui kuuleb sääse pininat. Ja need elukad näivat ainult tema ümber tiirutavat.. Ma v6taks pooled enda peale, kui nad tal ainult magada laseksid, aga no nad ei taha mind ju.

Sakslastele meeldib ilmast rääkida. Nii olen ma viimasel nädalal igasugustega ikka seda teinud. Eile näiteks apteegis, hommikupoole, kui keskpäevane päike veel platsi polnud j6udnud. Ütlesin müüjale, et mul on palav. Ta naeratas ja lubas, et läheb veel soojemaks.
Mul on kahtlane tunne, et mul on kogu aeg palav, isegi praegu siin seda kirjutades. Istun ja tunnen kuidas k6ik sees ja väljas keeb. Nagu oleksid üleminekuaastad kätte j6udnud. Aga ei, ma niisama sain lapse ja imetan ja kannatan k6rvalnähtude käes. No ma nii südamest loodan, et sügisel läheb paremaks!
Eelmine laupäev oli meil ju +36. No ei ole normaalne, onju? Mis ma väikse vaese Sädega teen? Tema higistab ka, eriti öösel. Nii ma siis käin teda paitamas ja otsaesist kuivatamas. Kordan, ei ole ju normaalne! Kord jätsime tema toas ööseks akna lahti ja hommikul oli  laps sääsepunne täis. Enam nii vist ei tee. Nendele lollidele katuseakendele ei saa sääsev6rku ka panna. Ent järgmisel aastal v6itleme nende tüütustega juba mujal arvatavasti. Sääsev6rkudega.

Ahjaa. Ma pean ju kooli jaoks üht-teist kirjutama veel. Käisin täna raamatukogus paljundamas, juhuu! Ent selle asemel, et 6ppida, teevad tublid tudengid ikka k6ike muud. Kellel paistab korter järsku väga mustana, mis kähku-kähku suurpuhastust vajab; kellel vaja marjad moosiks keeta v6i koogiks küpsetada... minul on vaja lapsele riideid 6mmelda. T6silugu. Ma olen viimaste nädalate jooksul rohkem j6udnud kui viimaste aastate jooksul. Nii on kärule kaks katet olemas, kaks paari legginseid, üks magamiskott ja üks kompaktne mähkimiskotike (mähkmete, kreemide, puhastuslappide jaoks).. kohe saab veel üks paar pükse valmis. Ja juba on plaanis üks kleit. Ja no siis need salajased ideed, mis mul peas podisevad. Hihi.

Tegelikult tegin ma juba nimekirja asjadest, mis Eestisse kaasa v6tta vaja on. Oioioiii, varsti juba lähemegi!

Stiilinäide sellest, kui Marionil koolis k6ht tühjaks läheb ja mensa (söökla) täis on.

Soft kitty, warm kitty, little ball of fur...

No ei ole aega. Appi. Praegugi p6ristab siin üks päkapikk ühest toast teise ja ma jooksku aga järgi. Eriti meeldib talle Harry Potteri raamatuid riiulist alla t6mmata. S6rmuste isandat ka. Perekonnaviga vist.
Ma vahepeal hakkasin juba arvama, et Kiisu on talle eratunde kassiks olemises andnud, sest Säde avastas tualettpaberirulli lahtiharutamise v6lud.

Ma üldse imestan, et meil veel sokke ja mänguasju ja lutte linna peal laiali ei vedele, nendele oleme siiani veel järele jooksnud. Kogu selle "mina-viskan-lusika-maha-sina-korja-üles" loo juures on muidugi positiivne, et nii saab enam-vähem juba palliga mängida. Olgugi, et pooltel kordadel pall selja taha visatakse (loe: kukub).
Mööda laua äärt on viitsimus liikuda ainult siis, kui laual läpakas on. Nii saab ju nuppe välja t6mbama hakata! T6silugu, esimest korda lasin ta klaviatuuri ligi ja ta t6mbas nupu välja. Te arvate, et sellistel jubinatel pole j6udu, aga oo kuidas te eksite..
Kord kirjutas äsja emaks saanud klassi6de Facebookis, et avastas uue oskuse - suure varbaga asjade p6randalt üles korjamise. T6si, aeg-ajalt avastan endas ka siiani peidus olnud oskusi. Ühe käega söögi valmistamine on muidugi juba liiga lihtne.. Emaks olemine 6petab ka neile laiskadele, kes seda siiani ei vajanud, multitaskingut.

Aga kui Säde ikka tuleb ja suu lahti mu näo poole sihib (tahab vist musi teha) ja siis p6sk p6se vastu h66rub, no see on ikka ütlemata v6imas tunne. On jah minu laps. Ise tegin, ise sünnitasin, ise toidan ja potitan. Ah, uhkeks teeb, noh.
Ja Julian, kes nüüdsest vahetevahel "baba" on, on nii tubli. Müravad siin päevast päeva, sukelduvad ja hüppavad ringi. Mul on kahtlus, et natuke veel ja Säde on tema küljes kinni nagu kleepekas. Arusaadav, ma oleks ju ka :)
Edusamme on ent ka astutud, nimelt ei nuta Säde enam oma siinset vanaema (Juliani ema) nähes. Vahepeal oli ikka üpriski ekstreemne, kuidas kohe kui ta sisse astus ja Sädet tervitas, viimane nutma hakkas. Sülle v6tmisest rääkimata. Aga ma ausaltöeldes ei poolda ka seda, KUIDAS Juliani ema seda teeb. Kui lapsele ikka otse näo ette tulla ja naerma hakata.. ma nutaks ka. Ent igaüks on erinev, ma olen korduvalt rääkinud, mis mu meelest ei sobi ja mis sobib. Ehk hakkab külge ka. :)

P.S. See Sheldoni haige-olemise laul "Soft kitty..." on meil unelaul. Üks neist vähemalt. :)