Jõulud on seal, kus süda on.

Jõulutervitused lumisest verivorstilõhnalisest Eestist! Ahjud köevad, hapukapsas ootab köögis ja piparkoogidki on värvilise rüü selga saanud.
Esimesed lumeinglid tehtud, jõululauludega meeleolu saavutatud. Nüüd ootame, et isa koju jõuaks.

Rahulikke pühi ja nautige neid harvu õdusaid momente, mil õnnetunne käegakatsutav on.
Mina isiklikult olen ütlemata õnnelik, et ma lõpuks üle kolme aasta jõuludel päriskodus olla saan. Et ma saan ahju kütta, lumistel tänavatel kõndida ja ennast turvaliselt tunda. Siia ma kuulun ja siin on mu süda.

 Hommikul rongi peale minnes oli natuke k6he, kui 20 taolist üksteise järel seisid. Kes teab, mis neis
täpselt sees veel oli.

 Üks stiilinäide J6uluturu kaunistustest

Järgmine näide. (Ma ei viitsind palju pildistada, aga need turud on siin igast huvitavaid asju täis. Suured kellamängud ja karussellid ja mis k6ik veel. Pluss raske on ka pildistada, kui inimesed edasi-tagasi voorivad)

 Eelmine nädal s6itis suurema t6enäosusega just Nikolaus mööda linna ringi.

Halloo, Nikolaus, mein alter Freund!

Nonii. Isegi üks professor jagas täna šokolaadijõuluvanasid.
Aga hommikul kooli minnes saapaid jalga pannes ootas mind väike üllatus, nüüd on mul mu sadu kõrvarõngaid kuskile ilusasti riputada. Enne siiakolimist oli mul Nikolausest suva, aga nüüd kolmandat aastat järjest, tead harjub isegi ära. Kingitusi on mulle kogu aeg teha meeldinud, ilma kindla p6hjuseta rohkemgi lausa. Ja me siin kaks parajat, ausaltöeldes. Kingitame muudkui. Hehe. Anda ja saada on ju ühtemoodi hea ;)
(Issand, telekas näitab kuulsuste koeri, kellel k6rvad ja saba roosaks värvitud, NO MILLEKS)

Täna hommikul tuli siis lõpuks midagi lumesarnast taevast alla. Aga õige natuke. Siiski piisavalt, et maa mõneks ajaks valgeks värvida ja Kiisule vannitoaaknal tegevust pakkuda. Kõlkus teine aknast väljas, ajas lund taga, ninaots ja käpad valged. Mul on tunne, et kodukassiks tema küll loodud pole. No vaatame mis lähipäevad toovad, lubas siiakanti rohkem lund. Kuigi ega ma ausaltöeldes suuri lootusi ei hellita, ammu ju teada, et Steinfurt ja Münster lume asemel alati vihma saavad. Miks Münsteris aastaringi hall on, kes seda teab.
Rahvas aga lõdiseb ja on silmini kinnimässitud, samas kui mina oma lehvivate lokkidega (siin illustreeriva tähendusega, sest lokke mul küll kunagi keegi päriselt pähe ei keera), käed taskus mööda tänavaid vilistan (taaskord illustratsioon, sest vilistamist ma ka ära õppinud pole). Kui tuult pole, on soe. Tuulega on aga poole külmem kui kraadide järgi arvata võiks. Ja siin on peaaegu eranditult alati tuuline. Väljaarvatud täna, täna oli tuulevaikne, eneselegi üllatuseks.
Jõuluturg on puupüsti täis ükstaskõik mis ajal sinna minna. Tähendab, kõik need viis turgu Münsteris. Tänavad on vanureid täis, nii et kohati tekib pargis jalutamise tunne, kuigi endal rongile kiire. Kerjuseid on kahtlaselt palju tekkinud, aga neist on teada, et tegevus on organiseeritud. Kahju.

Eile käisime antropoloogia uurimustöö jaoks tänavaintervjuusid läbi viimas. See oli üks paras katsumus, ma peaksin ütlema. Pikalt seletamiseks mul täna viitsimust pole, aga kuna meie valitud teemaks on sisserännanud ja ühiskond, siis selgus, et minu aksendi ja Fatima eksootilise välimuse (siin sündind ja kasvanud, aga päritolult marokolanna) peale keegi väga jutukas polnud. Esimene vanem härra ütles kohe teemat kuuldes otse välja, et tema arvamus on äärmiselt negatiivne ja ta parema meelega ei räägiks sellest, sest ta ei taha kedagi solvata. "Parem nii teile kui ka mulle." See ehmatas mind ikka tõsiselt ära, sest sellega polnud ma arvestanud. (ma hakkan lauseehituses kahtlema, sest see Saksakeel kükitab kuklas ja häirib, aga samas on hilja ka, ärge pange pahaks)
Aga ka selline tulemus on tulemus. Vaikimine on ju teatavasti ka vastus.

„Der Winter, ein schlimmer Gast, sitzt bei mir zu Hause, blau sind meine Hände von seiner Freundschaft Händedruck.“ (Friedrich Nietzsche)

Adventszeit

Glühpunsch rosinate ja mandlitega, peaaegu nagu kodus. Üllatav, et seda niimoodi serveeriti. Aga hea meel on ikka.
Esimesed piparkoogid, Schilleri luulekogu ja Mariah Carey "All I Want For Christmas Is You".

Eile sadas lörtsi. Nii umbes 5 minutit. J6uluturud on kas lihtsalt tüütud v6i l6pmatult köitvad.
Uuel talvel uue mantliga. Ja Julian sai imekombel oma elevandijalgadele ka sobivad soojad varjud.

MA TAHAN LUND.
Ponimajesh?

Buss ja buss ja buss

Mina ei tea nüüd. See bussiliiklus siin pole küll kommenteerimist väärt, aga ma ometi PEAN ju.
K6ik bussid jäävad kuni 5 minutit hiljaks. Ükskord ootasin 20 minutit lausa. :) AGA sellel on m6ningane seletus ka - nimelt ehitavad ja remondivad nad pidevalt, jooksvalt ja hommikust 6htuni s6iduteid. Nii s6idab mul buss number 10 ühel teel6igul k6nniteel lausa! Sest muidu ei mahu.
See nädal oli üldse kuidagi väga kummaline/naljakas/meeldejääv/valus busside kohapealt. Teisipäeval oli pool bussi vanureid ja nende "rollaatoreid" täis, no teate küll, need lükatavad toed, rataste ja piduritega, saab koti ka korvikesse panna v6i ise peale istuda, kui jalad ära väsivad. JA siis oli veel üks lapsevanker. V6ite nüüd ette kujutada kuidas see välja nägi, rollaatorid "lukustamata" ringi rallimas ja reisijad neid käte-jalgadega kinni hoidmas. Esimesest kahest uksest enam sisse ei pääsenudki ja bussijuht kisas igas peatuses, et keegi tagumise ukse nupulevajutusega lahti teeks (siin avanevad automaatselt pikematel bussidel ainult esimesed kaks ust, kes viimasest väljuda tahab, peab eraldi nuppu vajutama). Nalja kui palju.
Ja täna siis sai mu bussi-6udusunenägu t6eks, ma kukkusin. Kursa6de kukkus otsa. Miks? Buss pidurdas ühe ehitusplatsi juures liiga järsult. Nüüd olen vasakust käest invaliid ja loodan, et arsti juurde minema ei pea. Muidu oli täiesti 6nnelik 6nnetus - kukkusin otse oma koti peale, nii ei löönud pead ära ega midagi. Siiski - bussis seistes tuleb ettevaatlik olla. Eks nüüd tean paremini. :)

Aga täna ostsin ühelt muhedalt kodutult tänavalehe "draußen" j6uluväljaande. Nimelt on Münsteris ajakiri, mille koostamisel löövad kaasa "aktiivsed" kodutud, kirjutavad artikleid ja puha. Nii seisavad nad siis tänavanurkadel ja pakuvad oma ajakirja, mis maksab 1,80. 70 senti iga müüdud eksemplari pealt saavad nad endale. Need inimesed ei ole niisama alkohoolikud, nemad tahavad sellest august välja rabeleda ja TEEVAD midagi. Ja see onuke on igal hommikul nii positiivne, et ma lausa pidin seekord selle 1,80 välja käima. Julian naeris, et juuvist ei tahtnud Universum täna mu heategusid aktsepteerida ja see bussi-6nnetus on täitsa paras mulle. Noh, mina nii ei arva. :)
Ja mulle üleüldse meeldib v66rastega rääkida. Ma muudkui räägiksingi. Ja siis muidugi see saksa keel. Alati arvatakse, et ma Baierimaalt pärit, imelik :) Vähemalt ei pakuta kohe välismaalast ;)

Kuriosität

P.S. Ma ei ole siiani aru saanud, kuidas saab hommikuks sellist asja süüa:

(Pilt leitud internetist: http://www.breakfastbonn.de/bilder/medium/005.jpg)

Mettbrötchen. Mit Zwiebeln. Toores seahakkliha saiakukliga. Soola ja pipraga maitsestatud ja hakitud sibul peal.
Minu arvates 100% saksa värk. Terve korter l6hnab nüüd toore liha ja sibula järgi. Külmkapis on seda veel kuhjaga, sest Julian valmistus maailmal6puks vist, kui poes käisime. Aga kui s6brad külas, siis nädalavahetuseti "pakume" seda. Ja k6ik on üli6nnelikud. Öäk. Ma korra maitsesin, aga see m6te, et nüüd söön toorest hakkliha, ajab juba isu pealt.

Kui külla tulete, topin nina alla.
Head isu!

Fotofinisch!

Vaata siia!

See lühifilm, mis me kunagi tegime, onju. Tähendab, meie lihtsalt kannatasime külma ja lasime end filmida. Aga Juliani s6ber tegi. Ta v6ttis sellega meie siinsest filmifestivalist osa ja v6itis! :D
Festivali korraldati alles esimest korda (tahavad uut traditsiooni sisse viia, pluss siin olevat väga raske ideid ellu viia ja neile rahastust saada, ei tea miks siis), aga oli selline nunnu. Korraldajaid tean isiklikult, nemad muidugi ei öelnud s6nagi selle kohta, et "meie" film v6idab :) Aga ärge kartke, zhüriid ma ära ei ostnud, neist ainult üks tunneb mind ja ta ei tundnud mind seal filmis äragi. Alles täna kui mainisin, et vot, olin ka seal, viidi kaks ja kaks kokku. Nagu öeldakse.


Ma olen nii kutupiilu, ausalt. Ja nüüd kaklen printeriga, sest too ei taha musta tindi "patrooni" (misiganes see eesti keeles ka on) ära tunda. Peab vist meelitama hakkama, ehk toimib.

Külalised (k6ik, kes tahtsid tänasele autasustamisele tulla ja juba eile 6htust meil Nintendo 64 ja misiganes mänge mängisid) läksid koju ja nüüd peab 6ppima hakkama. Ega see naljaasi ei ole, teises linnas koolis käia. 30 minutit s6idab rong, aga koduuksest väljumisest kuni loengus mahaistumiseni v6tab oma tund aega. Ja homme pean nii kaks neli jutti s6itma - pärast kooli töö siin, 6htul tagasi Münsterisse, et grupitööd ette valmistada. Ei ole normaalne, et ma peaaegu iga päev 10st kuni 6htuni ära olen. Kell 21 6htusööki süüa ei ole ju tervislik, ega? :)

Kolm pudelit glögi.

Käisime siin eelmine nädalavahetus üle pika aja IKEAs. Imekombel polnud neil seda, mida meil vaja. Aga üht-teist saime ikka. Nii on mul üks imeline teekann (l6puks!), millele teekannusoojendajaid kuduma hakata saan (see on nagu lastegagi, muudkui tahaks igast asju teha neile). PIPARKOOGITAINAST sain ka, aga see rootsi oma pole ikka see PÄRIS. Rootslastele kindlasti, aga mitte mulle, Saksamaale emigreerunud eestlasele. Mu tehtud on ikka parem :) Nüüd ootab tainas külmkapis ja posu uusi piparkoogivorme köögisahtlis oma esimest adventi.

Linnu juba kaunistatakse, poeaknad v6tavad tasapisi puna-kuldse-rohelise-valge kuue ja kauplused on pungil erinevate suurustega sädelevaid j6ulukuule.
Kahe nädala pärast algab Münsteris j6uluturg, aga juba täna oli k6rvallinnas v6imalik väikesel püha Martini päeva turul kuuse- ja aknakaunistusi osta.
Reedel marssisid lapsed koos emade-isadega laternatevalgel kirikusse ja täna loositi j6uluhanesid.
Andere Länder, andere Sitten, eksole.

Päkapikke tahaks. Aga pean vist Nikolausega leppima. No eks ma siis ootan. Senikaua analüüsin 19. sajandi poole peal kirjutatud esseid ja naudin seda "kodust" sooja glögi l6hna. Julian nimelt otsustas ühe pudelitäie täitsa endale kuulutada. Ja enne advendi-aega ära juua.

Esimene november.

Minu vaieldamatud lemmikud.
Ja elevante sai ISE SÖÖTA. No kui äge see veel on.

Gold. Überall nur Gold.

 Kui õues +23 säras ja kange jäätiseisu peale tuli.

 Koolitee vol 1.

Koolitee vol 2

Oktoober on väga vaheldusrikas olnud. Vahepeal jõudis isegi vananaistesuvi end näole anda, oli ka aeg. Siis aga säras esimene sügiskuu vihmajärgsete vikerkaarte all. Ja kui suvi selleks korraks lõplikult minna otsustas, tuli sügis. Tuli kullaga seekord, õige otsus. Nii ma siis jalutan ühtepidi ja teistpidi, risti-rästi läbi linna. Ühelt loengult teisele.

Siiani olen ma rahul oma otsusega just neid aineid õppida. Lisapunktide jaoks võtsin veel moe ajaloo, mis on samuti väga huvitav. Kokkuvõttes on lugemist palju, eriti saksa keeles teaduslike tööde kohta. Aga mil muul moel ma selle keele selgeks siis saan?
Kaastudengeid on igat sorti, eriti palju on 19-aastasi plikasid, kes minu jaoks enamasti kõik ühesugused välja näevad. Otse gümnaasiumist, toored, nagu mulle mõelda meeldib.
Ja ma õpin iga päev midagi uut, mida paremat tahtagi?

Hambaarst süstis kogemata veresoonde. Sellest sain aga aimu alles päev hiljem ja siis veel üks päev hiljem ärkasin üles, parem pool paistes. Silmagi oli raske lahti teha. Nüüd olen antibiootikumide peal ja kannatan nende järelmõjude käes. Vähemalt on paistetus alla läinud, saab püstipäi kooli marssida. Iseasi, kas ma vastu pean. Noh, iga päev on täis katsumusi, järgmised 3 neist vähemalt mind murda ei suuda. Olen otsustanud.
Reedel käisime Hannoveris sõbra sünnipäeval, oli oodatust lahedam. See klubi oli oma muusikavalikult just õhtusesse teemasse - "Bad taste". Alguses napakas saksa räpp, hiljem 90ndate "hitid". Kell kuus magama minnes ma oleksin küll peaaegu alla andnud, aga järgmisel lõunal soetatud Mate-Mango tee andis elule uue mõtte.

Ma olen ammu öelnud, et hea tee on hea elu saladus. Mitte väga hästi hoitud saladus.

Mul pole aega isegi teist tassi teed päevas juua.
Kui mul kord jälle vaba hetk tuleb, siis kirjutan. Kool on täies hoos.
K6ik on nii vinge ja huvitav ja p6nev ja samas natuke hirmutav.

:)

Kui Euroopa Liit Nobeli rahupreemia v6itis ja taevas vihma kallas

Jalutuskäigud Münsteris, kui taevas veel vihma kinni hoidis. Tänase kohta ei saa küll sama öelda.

JA

kool andis uue koti ja hulganisti nänni, millest poolt ma üldse vastu ei v6tnudki :) Sellega kotiga olen kohe linna peal ära märgistatud kui "Ersti" - ehk esimese semestri üli6pilane. Igal aastal tehakse kotid erineva värviga, seekord siis roheline. Mulle täitsa meeldib.

Antropoloogia gruppidesse registreerimine polnudki nii suur dzhungel, kui ma arvasin. Siiski ei saanud ma just seda, mida ma tahtsin, aga plaane saab ümber organiseerida.
Anglistikast pole mul siiani aimugi. Ootamine ajab mind hulluks!

Covered in stardust

Lena - Stardust

Maagiline!

(youtube´is seda videot ei näe kahjuks, aga niisama laulu saab küll)

Der Kampf geht weiter

Niitide väljat6mbamine ei olnud valus, aga mulle "lubati" järgmiseks kaheks nädalaks veel ebmugavust ja valu :D Noh, elame üle, onju. Kuna varem hambaarst kedagi tapnud on?

Tutvustav nädal ülikoolis oli tore, sellel nädalal läheb veel edasi. Antropoloogia osakonnas on väga m6nusad inimesed, palju on sarnaselt minuga vabatahtliku teenistuse mujal maailmas läbi teinud - kuigi nagu tavaliselt, nendes "populaarsetes" riikides. Ida-Euroopa on vist jätkuvalt tabuu, liiga "igav" nende arvates :D
Anglistikas on meid VÄGA palju, sest seal on koos k6ik need ka, kes 6petajateks 6pivad. Seega on meid 300 ringis kindlasti, vastupidiselt antropoloogiale, kus meid üle saja küll pole.
Tunniplaan on üks suur tohuvapohu (kusjuures, see on saksa s6na "Tohuwabohu", uskuge v6i mitte). Internetis sain/saan anglistikasser registreerida, aga kui peaaegu 300 inimest seda teevad, siis on k6ik grupid täis, sest nad niikuinii kandideerivad IGASSE gruppi, et kindlalt koht saada. Nii regasin ma end kus v6imalik kahte gruppi, et loodetavasti kindlasti koht saada. Nüüd siis ootan, jalad värisedes, 12ndat - siis saan teada, kas sain koha. Kui ei, siis pean ise kohale minema ja pöidlad ristis lootma, et saan nii endale koha. Antropoloogias on nad aga k6ik veel 19ndas sajandis, internetis ei saa midagi registreerida (väljaarvatud kui ma oma punktide saamiseks neid kirja panema pean), pean neljapäeval kuskile kohale minema ja teistega oma koha eest kaklema - nagu t6eline eludzhungel!
Erstis - ehk esimese semestri tudengid, saavad hetkel igasuguseid pakkumisi mööda linna, enamasti kohvikutes :) Et ikka tudengitel k6hud täis oleks, onju.

Antropoloogias v6tsin osa linnarallist (Stadtrallye), mis oli superlahe v6imalus inimestega tutvumiseks. Ühised hommikusöögid olid ka nunnu. Anglistikas kahjuks nii palju ei organiseeritud, aga 300 inimesele korraga midagi korraldada on ka raske veits.

Ja siis see k6ikse suurem stressitekitaja - BAföG. Augusti l6pus andsin paberid sisse, laupäeval sain kirja, et ma pean ELAMISLOA neile esitama. Ja t6endama, missuguse paragrahvi järgi ma siin olla v6in. Samamoodi pean t6estama kui palju "vara" mul sulas on (ma ei tea, nad vist arvavad, et mul on madratsi alla tuhandeid peidetud). Tuli välja, et ma pean ka t6estama, mis ma sellel suvel (05.12-09.12) tegin. Minu näoilmest v6is ainult "!?!?!?!???" välja lugeda.
Ma ju TEADSIN, et see hull olema saab, eelmine aasta proovisime ju ka. Aga elamisluba mul ju küll vaja pole, ajuvaba. Nii me siis tuuslasime internetis ja printisime infot välja Euroopa Liidu, Eesti ja viisavabaduse kohta. Ma ei tea, järjest enam ajab mind see ametnike-värk närvi. Inglise keelt ei oska ja oma tööd ka mitte.

Öäää, okei. Nüüd lähen seda suurt posu ära viima.
Ahjaa, haige olin ka. Aga enam ei ole.

Kaputt

Olen elus!

Neljapäeval kukkusin trepist alla (sest minuga peab alati midagi juhtuma) ja siiani ei saa korralikult istuda.
Reedel veetsin kaks tundi hambaarstil, kus selgus, et tsüst oli oodatust suurem ja kahest tuimestavast süstist jäi ka väheks. Kuna tsüst olevat ka l6ualuu "küljes" kuidagi istunud, valutab mul siiani terve vasak pool (sellest kraapimisest nähtavasti). Närida ei saa, seega "söön" nagu varblane - natuke näksin ainult. Joogijogurt on 6nneks hea leiutis, tänu taevale! Käin ringi, külmakott peaaegu külge kleebitud ja loodan, et järgmisel reedel niitide väljav6tmine valus pole.

Aga ma kordan: ma olen elus!  Virisen ja porisen, aga elus. Homsest algab ülikoolis tutvustusnädal - eks ma siis lähen ja "tutvustan" end ;)

Paprikad arenevad ülihelikiirusel mul siin ja türgi kultuuriseltsil on see nädalavahetus avatud uste päev, tulge läbi!

Edit: Sain türgi teeklaasid endale l6puks, ma olen neid nii kaua juba imetlenud. Nüüd uurin neid teekannude variante, et mis parim on. See k6ik on nii ilus minu arvates, isegi nende siinne provisoorne moshee on kuidagi, ee, armas. Need vähesed "kaunistused" seal on ka kenad.
Pluss nende kokkuhoidmine - imetlusväärne! Me polnud 6nneks ainsad mitte-moslemid seal, aga ega palju puudu polnud.

Ja kui SIIN klikid, saad rohkem pilte mu näitusest. Selle lehekülje "omanik" käis meil kaasas, tegi pilte ja laadis üles.

(See pilt on ka tema tehtud, et siin mingeid omaniku6iguste rikkumisi ei tuleks)

Ahjaa, meelde tuli. Huvilistele teadmiseks : pidin hambaarsti juures paberile alla kirjutama, millega kinnitan, et ei tulnud Saksamaale ainult selle pärast, et oma hambad korda teha. Ja 10 eurot kvartalitasu oli ka nigu niuhti läinud - aga varsti läheb uuesti, sest oktoobrist algab uus.

Rongipiletid lähevad detsembrist 3% kallimaks. Nagu Deutsche Bahn vähe juba inimestele pinda ei käi, hehe.

Sügis on ka käes. Kuigi soe on, lubas kuni +26 see nädal. Vihma ja pilvedega, muidugi.

Ma lähen kastaneid korjama. Eile juba üks onuke korjas, suur IKEA kott kaenlas - kui veab, on täna plats puhas ja saan ise jaole!


Tänases lehes oli lühike ülevaade näitusest jälle, Zuhal saab nii kuulsaks veel nende piltidega, hehe. 

Du bist doch nicht aus Zucker!

Täna avasime siis oma näituse - kõned, linnapea, muusika, šampus, nagu päris!
Kohe kui rohkem pilte saan, näitan tervele maailmale :) Viimasepeal inimesed, noh. Järgmine aasta rändab me näitus mööda kahte linna siinkandis, ülejärgmisel läheb veel kolmandasse edasi. Uhke värk!

Ja nagu ikka, jäi fotokas autosse. :)

Eine Woche voller "Ereignisse"

See nädal on niiiiiii, eeee, sündmusterohke. Esmaspäeval saime oma külmiku lõpuks kätte ja kuna ootama pidime, saime 10%-allahindluse ka (jeee! allesjäänud raha raiskasime kreekapäraste snäkkide peale). Kuna meil on köök nõnda pisike (pigem nagu nurgake), siis ei saanud külmikut sinna panna, aga trepi alla küll. Nüüd on seal selline hubane nunnu nurgake, et Kiisu isegi külmiku peal tukastamas käib kui tal trepikotta põgeneda õnnestunud on. Kui külmik lõpuks vooluvõrku ühendatud saime (mis eeldas muidugi pikendusjuhtmeid), läksime poodi "ostlema". Mul oli terve aja tunne, nagu valmistuks sõjaajaks - Julian kuhjas ostukorvi külmutatud kaupa täis, endal nii õnnis nägu peas, et "Lõpuks saame süüa!" Ta oli külmikust nii vaimustuses, et nüüd on meil igasuguseid külmutatud juurvilju ja kalapulkasid järgmiseks pooleks aastaks vist (olgu, ma liialdan ehk natuke, arvestades kui palju see sakslane mul süüa jõuab). Külmikuga tuli kaasa ka paar kodu-uuendusideed, eks näis mis neist lähiajal saab. Kõik seisab nagu ikka ja alati majandusliku poole taga.

Teine huvitav seik "juhtus" reede hommikul, mil ma lõpuks jälle hambaarstile minna otsustasin. Ma sain endale Juliani hambaarsti, kes on ta parima sõbra isa (kellega aeg-ajalt õhtust söömas käime ja kes mind siia tulles tegelt juba aidanud on; rääkimata tema uskumatust majast mäekünkal basseini ja wellness-spa korrusega). Mis välja tuli - mul on ühe hamba all ümber juurte üks tsüst ennast keerutanud. Arsti hääletoonist ei suutnud ma küll midagi kurjakuulutavat välja lugeda, aga kui mulle seletati, et need tsüstid võivad eluaegset valu tekitada ja lõualuusse edasi minna - oi, ma läksin närvi. Õnneks saan sellest nädala pärast juba lahti, huh. Saan elu tsüstivabalt edasi elada. Ja kuidas see tekkis? Nähtavasti polevat mu kunagine hambaarst piisavalt "puhtalt" tegutsenud. Ohjah, olen kokkuvõttes väga õnnelik, et jaole saime!

Ahjaa, ja eile õhtul proovisin LÕPUKS kuulsat sügist toitu - Flammkuchen (teatudsorti "sibulapitsa" , mis tegelikult Prantsusmaalt pärit on, aga siin vägagi armastatud) koos "värske" veiniga Federweißer, mis on no tõõõõõeeessttiiii hea, nüüd ootan, et allesjäänud pool pudelit edasi kääriks.
Kui saate, proovige kindlasti! Kuigi see aeg saab kohe-kohe läbi.

Ja mu paprikakesed võtavad tuure üles, mõlemad taimed õisi täis, ma peangi hakkama neid otsast näpistama, muidu ei jõua vilju kanda.

Nur noch 5 Tage!

Ich freue mich TIERISCH...

Nüüd on asjakohane ka veidi reklaami teha projektile, milles ma suurima hea meelega juba kevadest alates kaasa löönud olen. Kahe nädala pärast on lood siis l6puks nii kaugel - kauaoodatud näituseavamine!
SIIN ja SIIN on selle kohta rohkem kirjas, paar illustreerivat pilti ka. Tundub, et mu käed saavad kuulsamaks kui ma ise - figureerivad näitusel kogunisti kahel pildil, hehe. Reklaamvideo on ka valmis ja ootab avalikustamist. Ääääärmiselt p6nev!

K6ike muud kui p6nev oli aga järjekordne 6htu, mil kass otsustas aknast alla kukkuda. Seekord aga ei j6udnud ta garaazhikatuseni vaid jäi alumise korruse akna peale kössitama. Pime oli ja nii me siis üritasime, magamiskott aknast mööda katust alla lehvimas, teda tuppa meelitada. L6puks lahendas asja Julian, kes altpoolt redeli otsa ronis ja harjavarrega teda suskima hakkas. Hirm veelgi rohkem alla kukkuda ajas kassi mööda katust üles ja aknast sisse :) Elu nagu multifilmis, ma ütlen! Siis suutis ta meid veel keset ööd (olgu, luiskan, kell oli peaaegu 6 hommikul) shokeerida sellega, et oksendas verd. Ma kohe kartsin, et selle katuseseiklusega rebestas midagi sees ära. Aga kui ta päeval niisama hüperaktiivne edasi oli, ei osanud ma midagi arvata. Niikuinii läksime arsti juurde, sest taaskord oli aeg süsti saada (mis talle alati meeldinud on, sest arstitädi nina vastu ennast h66ruda ei saa ju igaüks) ja tuleb välja, et see olevat üpriski tavaline. Midagi kratsis kurgus ehk lihtsalt. Nojah, elus ta on ja veel kuidas. :)
Mis oleks minu kohta palju öeldud, sest täna oli +29. Hilissuvi täies hiilguses. Elu ilma puhurita ei kujuta ma enam ettegi.

JA NÜÜD saan l6puks 100% öelda, et olen üli6pilane, sest semestrikaart (s6iduks), üli6pilaskaart ja igasuguste ametkondade jaoks vajalikud t6endid on koolilt kätte saadud. Jejeee! Bafög-i v6itlus on alanud ja kursustele registreerimisega pean veel ootama. Infopäevad tulevad!

Mensch! Ärgere dich nicht!

Ma olen siiatulemisest alati üritanud seda salaja jälgida. Et siis maruvihaseks saada ja ärahellitatud sakslaste peale karjuda. Aga k6igile teadmiseks : Saksamaal loetakse vaesuseks seda, kui sul kuus vähem kui 940 eurot kasutada on.
Ma olen sääraseid "avaldusi" juba varemgi televisiooni ning raadio vahendusel kuulnud. Eile raadios räägiti jälle. Sest siin on järsku suureks probleemiks tekkinud, et varsti elab suurem osa pensionäridest "vaesuspiiril". Nende jaoks aga tähendab see alla 1000-eurost sissetulekut. Ma saan vihaseks ja hakkan nutma ja tahaks asju l6hkuda ja neid rumalaid inimesi natuke harida ja maailma näidata ja siis veel viriseda ja karjuda. Taldrikuid v6iks ka loopida, while I´m at it. 

Ohjah. Andere Länder, andere Sitten.
Ma ei taha m6eldagi Moldova peale. V6i siis oma enda armsa Eesti peale. Ah, liiga hilja, juba m6tlen.
aabkjkrgnrtvndjxdhdtgkjhrjjflamsc,smc,!!!!

Kes huvitatud on, SIIN on veidi infomaterjali. Saksa keeles, natürlich.

Ma lähen ja rahunen veidi. Abiks hea muusika, originaalis Bob Dylani esitatud.

So fängt September an. Wunderschöööön!

 Kohustuslik pilt (Kirmeselt, aga kes seda veel siit näeb)

Verlobungsfeier mit Familie (Juliani ema juures, üks mitmest lauast)

Eines Tages werde ich berühmt sein!

Kuu aja eest olin kohalikus ajakirjas. Esimest korda saksa meedias -jee! Saan kuulsaks nii veel enne kui oodatagi oskan. Vallutan aeglaselt aga kindlalt.
23. septembril avame oma fotonäituse, selleks on veel aga parasjagu asjaajamist - tõlkimist ja organiseerimist. Ei jõua ära oodata, ausalt. Ja ma olen väga õnnelik, et läbi selle projekti paljude väga huvitavate ja tähtsate inimestega siin tuttavaks saanud olen. Kohalikest poliitikutest fotograafideni, kunstnikest
sotsiaaltöötajateni. Ega siin linnas see väga raske ka pole, eriti siin linnaosas - väike koht, kõik kontaktid on üle ühe inimese, niiöelda.
Aga meile tuleb põnevaid pakkumisi ikka ja jälle, nüüd sügisest hakkab Julian ühe mu tuttava eripedagoogiga (Frühförderung, Sonderpädagogik - väga levinud erialad, mida õppida) algkoolides workshope ja kursusi läbi viima. Ma olen ise vist rohkem elevil kui tema. :)

Ah, olgu. Lähen teen tassikese teed. Pean pühapäevase "tähistamise" puhul menüüd koostama hakkama, samuti ostunimekirja. Homme on Juliani kodulinnas Kirmes jälle - jee. Eks ma siis ostan pudeli veini või siidrit, panen kingad jalga ja lähen end näitama. ;)

Juba mitmendat korda küsitakse Julianilt, et miks tema s6rmust ei kanna. Alguses ajas mind see segadusse, nüüd aga tundub, et siin on tavaline kihlumise korral ka meespoolele s6rmus osta. Iseenesest huvitav zhest - nii on ka tema nö visuaalselt "ära lubatud". Siiski tundub mulle kuidagi kahtlane olukord, kus naisterahvalt kätt paludes endale ka s6rmus s6rme pannakse. Nojah, teine maa, teised kombed :)
Nädala pärast tähistame siinsete sugulastega, eks näis mis seal kommenteeritakse ;) Üks onudest olevat solvunud olnud, et tema uudist isiklikult ei kuulnud, vaid oma tütrelt. Loodan, et ta väga vihane pole, hehe.
Ja kodu jaoks kingitakse asju, nagu välja tuleb. Kas Eestis ka nii on? Et kihlumise puhul (kuna "vanasti" alles siis kokku koliti nähtavasti) kingivad sugulased (uue) kodu jaoks vajaminevat mööblit v6i tehnikat. Iseenesest praktiline, meil kahel tudengil jääbki nii ehk m6ned mündid k6rvale panna ;)

A day in pictures

 Gronaus on keset linna k6igile avatud loomapark. Tasuta. Neid parke on paljudes kohtades ning ausaltöeldes on need ühed vähestest asjadest, mis mulle Saksamaa juures no t6siselt meeldivad. :)

 Minu elu esimene alpaka-laps.

Peotäis koduseid tomateid!

Esmaspäeval k6ndisin tööle, k6nniteel. Vastu s6itis rattaga üks kogukam kurja näoga meesterahvas, kes mulle lähenedes oma ratta just sinna teeäärde keeras, kus mina k6ndisin. Ja hakkas poolmeeleheitlikult rattakella tilistama. Ma ei saa siiani aru, mida ta soovis saavutada. Kas ma oleksin pidanud tema eest s6iduteele astuma? See k6nnitee pole rattateena märgitud, rattad s6idavad seal tänaval ALATI s6iduteel. Ma siis pressisin ennast temast mööda ja jalutasin edasi. Polnud mingit tahtmist mölisema hakata. Kuigi nüüd järelem6eldes oleks ju v6inud - ta ei saa ometigi oodata, et jalakäija ratta eest k6nniteelt s6iduteele astuma peaks. Sürreaalne. Säh teile korralikke sakslasi! Tutkit!

Heatwave vol.2

Update kuumalaine osas: pühapäeval oli m6nede väljaannete kohaselt meil +38 kraadi varjus. Mu väikesed armsad tomatikesed on aga pärast seda kuumarabandust mingisuguse spurdi teinud ja me oleme juba 4-5 neist ära söönud. Ja neid tuleb järjest juurde! Paprika on aga pausile end pannud vist, ei tule miskit nagu juurde, viskab tasakesi ainult väikeseid lehti igast nurgakestest. Ja putukaid, neid ma jahin juba pikemat aega - alguses "pesin" neid dushi all, nüüd olen piirdunud alkoholiga. Hoidke pöialt, et neist sindritest lahti saaksin! :)

Mu uuest sügisesest tegevusest "ülikool" rääkides: kindlustus on olemas, 6ppemaks vaja veel ära maksta. Siis saab l6puks kursustele registreerima hakata, nii p6nev! See muidugi ei saa just k6ige stressivabam olema, valmistan end ette siin. Näen ju alati, kuidas Julian nende tunniplaanide koostamisega kakleb. JA jälle hull paberiteajamine Bafög´i pärast - 6nneks on mul kogemus olemas, seekord läheb ehk kergemini.
V6tan päev korraga, vaatan kuidas asjad kujunevad. Sest plaane ma enam ammu ei julge väga teha, miskit ei tule välja neist siin :P

Parandan oma saksakeelt bakatööde kokkuv6tete t6lkimisega. Juliani 6e oma oli ühe teatud linna liikluskorraldusest ja jalgrataste sinna integreerimisest. Tema kuti oma hoopiski tuulegeneraatorite v6nkekoormuste kindlakstegemise testi väljakujundamisest. Nüüd on tunne, et v6in ükstaspuha mida t6lkida :)

Ahjaa, infoks huvilistele - Universität Münster ja sissekanne Wikipedias. Ma olen ammu tahtnud lossis 6ppida - nüüd on mul see v6imalus! Pluss Münster on nii nunnu oma rekonstrueeritud vanalinnaga.
Väike info kooli kohta - Saksamaa suuruselt viies ülikool, mille valdusesse kuulub 212 ehitist linnas. Teadus ja meditsiin on seal väga k6rgelt arenenud, nii nagu Tartul on oma ülikoolikliinik, on Münsteril sama. Lugege aga ise! Nüüd hakkame Julianiga l6puks koos koolis käima, ta ootab seda juba tükimat aega :P Saab l6unal mensas söömas käia ja maailma parimas jätsikohvikus jäätist süüa. Ei j6ua ära oodata!

It´s a heatwave, baby

Ma olen sel nädalavahetusel nagu mingi vampiir/koopaelanik. 6ues on kannatamatult palju kuumakraade ja homseks lubab +36 kuni 38 (!!). Saksamaal. Natuke kahtlane. Aga kuna ma selle vastu ei saa, siis proovin hakkama saada. Kuna mu teine pool läks s6pradega kontserdile, peidan mina end kodus. Iga kord kui ma 6ue lähen, meenutan tagasitulles sulanud jäätist. Seepärast on mul plaan (mis ka tegelikult täitsa töötab, sai eile järgi proovitud) - Marion läheb vajadusel pikemaks ajaks 6ue siis kui päike pooles taevas on, st. kui 6hukraadid veidi langenud on.
Kassile on säärane ilm veel rohkem vastukarva kui mulle, ta magab päevad lihtsalt maha, kuskil jahedas nurgas, kui ta m6ne sellise leiab. Minusuuruseid jahedaid nurki meil kahjuks pole.

Vahelduseks üks lugu, millesse ma eelmine nädal ära armusin.

P.S. Tuleb välja, et s6rmust kanda polegi nii hull ;)

Üks ja kaks ja kolm pilti

 Kojutulles ootas ees posu paprikabeebisid. Aga ega nad suuremaks kasvagi, j6uavad enne otsas ära kuivada, peab kohe pintslisse pistma. Aga seemned on sees ja maitse väga hea, ausalt ka! Nüüd saan siin iga päev uusi, kui aga tahan. Jeee!

 Seitsmendal käisime uue autoga reisul - Externsteine kaemas. Vinge oli!

Poolkogemata leidsin mulle puhuva m6mmi!

Willkommen zurück!

Kui me majaperenaisele eestipäraste mustritega kuumaalused üle andsime, saime teada, et ka tema lemmiklill on rukkilill. Ja et juba ammu unistab ta oma päris rukkililledest aias, nagu mõnedel põldudel. Nii sõitsime me siis täna neid otsima, neid PÄRIS siniseid iludusi. Kaua sõitsime, aga leidsime. Hopsti rukkipõldu sisse ja hopsti taimekesed välja. Nüüd on nad majaääres, värisevad tuule käes. Kuivanud õienupud puistasin teiselepoole maja. Kui veab, saan järgmine aasta kas või iga päev uue kimbu endale vaasi. Ja Aleida on ka õnnelik. Oh, kordaläinud päev. Uue seeliku sain ka. Mõnikord ju võib, onju?

Ahjaa, ja eelmine nädal oli Juliani kodulinnas Begegnungswoche. Rahvatantsijaid mitmelt maalt, tantsu ja muusikat ja nii mõndagi traditsioonilist. Baltikumist olid ainsana leedukad esindatud. Soomlased jagasid heldekäeliselt salmiaki lagritsat, ülejäänud põdraliha ja napsu. See üritus pidavat iga 5 aasta tagant toimuma, kohaliku tantsurühma vanemad organiseerivad, seekord ehk ka viimast korda. Noori ei huvita, keegi ei võta korraldamist enda kanda - kahju. Ega pole nii nagu Eestis, et kõik on uhked oma triibuseelikute ja muhumustrite üle.
Siinsed tantsivad ju tumepruunides, tumerohelistes või mustades ürpides. Mütsikesed peas, põllekesed ees ja PUUKOTAD jalas. Jah, lugesite õigesti - kotad. Võite endale isegi ette kujutada, kui võimatu kottadega tantsida on. Seepärast ei kutsugi ma seda tantsimiseks - pigem niisama tammumiseks. Kui viitsin, panen lähipäevil video ka üles. :)


P.S. Uudised levivad seal küll kulutulena.

Kus on kodu, mis on kodu, kus on kodukoht?

Alatskivi lossis, kõige vingemas toas

Koduhaldjas 

Kolm nädalat "puhkust" kodumaal läks kuidagi eriliselt kiiresti. Samas sai ka eriliselt palju tehtud ja nähtud. Mu "eestiakud" on kenasti täis laetud, kuhjadeviisi kodumaist (enamasti küll mustrite näol) kaasa võetud ja nüüd võin uue hooga sügisele vastu minna. Sest see sügis tuleb mul teisiti.
Saksa keelt ära pole unustanud ja asjaajamine hakkas ka juba täie hooga pihta - paberimajandus ja nii edasi.

Koduskäiku ma kirjeldada ei oska. Heade asjade jaoks ei jätku tihtipeale piisavalt sõnu, neid pole ehk leiutatudki, välja mõeldudki. Nad kõik olid seal, need keda ma ootasin ja igatsesin. Need tänavad ja see lõhn. Tallinn lõhnab teisiti, olete seda tähele pannud? Või olen ma siin põldude vahel lihtsalt suurlinnalõhna ära unustanud. Ei, see ei saa olla. Tallinna lõhna ei saa ju unustada.
Siiski olid need nädalad kui unenägu, need on nii alati, kui ma kodus käin. KODUS, seal kus on katkine värav ja külmad trepid. Oh, ma tulen jälle, mu armas Tallinn!

Tallinn

Tartu

Viljandi 

Skandaal!

 Kes vähegi saksa keelt oskab, palun :
http://www.welt.de/debatte/kommentare/article108124972/Bundestag-verkauft-Buergerrechte-in-nur-57-Sekunden.html

Saksa valitsus, teisis6nu Bundestag, v6ttis vaid 57 sekundiga vastu seaduseeln6u, et iga inimese isikuandmed, mis hetkel linnavalitsusel, rahvastikuregistril, sotsiaalametil jne teada on, nüüdsest lubatud edasimüüa on. Nii v6ivad nüüdsest k6ikv6imalikud reklaamifirmad ja aadressidega kauplejad vabalt meie andmeid saada.
Märkimisväärne on kohalolevate "poliitikute" arv - artikkel nimetab vähese kohalolekukvoodi v6imalikuks p6hjuseks samal 6htul toimunud Saksamaa-Itaalia mängu. Noh, tundub, et jalgpall on siin tähtsam kui kodanike isikuandmete üle otsustamine.

SIIN on veel üks seletav artikkel saksa keele oskajatele.
Nüüd tuleb vaid loota, et see Bundesrat seda vastu ei v6ta.



Ja siis imestavad kohalikud, kui ma neile ütlen, et ausaltöeldes ma siia küll igaveseks elama jääda ei taha.

Schritt für Schritt

Vahi vaid! Hans Junior hakkas 6itsele! Oh, ilus on see noorus!
(Tundub, et kapilepanek oli hea m6te)

Sehr mysteriös..

Seekord pilti pole. Aga v6ib-olla hiljem.
Tahtsin kommenteerida, et mu kass armastab mu paprikataimi vist samapalju kui mina - käib ka imetlemas. Ainult, et tema imetlemine on veidi vägivaldsem kui minu oma - lehed lendavad. Nüüd panen potid ööseks teisele kapile, lootuses, et kass neid üles ei leia (lollide lohutus, onju).
Tapsin just oma elu esimese tomati. Polnud minu süü, ausalt! Läksin kastma ja kaotasin esimest 4 millimeetrist pallikest nähes pea ja kontrolli oma s6rmede üle ning katsusin seda imelist looduse loomingut. MINU KASVATATUD ju ikkagi. No ja mis juhtus? Tomatibeebi otsustas vabasurma minna - plops ja kukkus küljest ära. Oi ma olin kuri, olen siiani. Aga mis teha? Ootan järgmist.. ega üks teiseta jää.

Käsil on ka müsteerium "Kes varastab Marioni ja Juliani posti?" Nimelt ootame me juba kolm nädalat erinevaid pakke, mis ei tule ega tule. Postkontorist küsides laitutati käsi ainult, neil pole midagi mulle anda. Muidu poleks ju midagi, aga tellimuste eest on makstud, m6ni neist ka Juliani sünnipäevakingituseks m6eldud (sünnipäev oli laupäeval, jee) ja kahju on ju, et 6igeks ajaks ei tulnud ja kaduma läksid.

Telekas ei saa üks naine kolmandal (sakslate lugemise järgi teisel) korrusel elada, sest koera jaoks on see liiga k6rgel. V6i siis liiga palju k6ndimist. Ei saa tema probleemist aru, aga kuna ma varem sakslastest aru saanud olen? :P (see tegelt tähendab ainult seda, et ma ei tohiks telekat absoluutselt käima lülitadagi)

Jalgpall on läbi, nüüd tuleb uus 6htune tegevus leida :P  Aga ega enam kaua jäänud polegi, 10 päeva pärast Eestis - juhuuu! Ma kavatsen iga oma keharaku Eestimaad täis imeda, et siis järgmised 6-12 kuud vastu pidada.
Hoidke alt, ma tulen! Ja minuga koos l6ppematud jutud mu ilusatest paprikataimedest ja katuseaknal magavast kassist!

An Tagen wie diese!

Ah, wie schön es ist wenn man Musik hat!

Tegelikult käiatakse seda lugu juba paar kuud raadiotes, bänd ise on üks sakslaste lemmikumaid. Juba ammu. Nii hakkasin ma seda isegi Moldovas olles m6ne m6jutusel kuulama. Kel tahtmist, kuulake! Hea saksa kvaliteetmuusika!

(Just praegu Gdanskis Saksa-Kreeka mängu l6ppedes lasti seda, tuli meelde teile näidata)

Mmmmarmelade!

Eile, kahekümnendal, tegime väikese "perekondliku" reisu maasikap6llule. Jälle. Seekord v6tsin oma sini-sinise pange kaasa ja muudkui korjasime. Kaks ja pool kilo sain, nii umbes. 7,20 eurot maksin ka. Mulle nii meeldib maasusid korjata, ausalt ka. Ma oleks end äärepealt sinna tasuta tööj6uks pakkunud. P6ld on suur ja lai ja marjaajal otsa veel tulevat ei näe. Kes küll j6uab k6ik need imemarjad küll ära korjata? Süüa j6uab ju igaüks.
Aga mis teha ühe pangetäie maasikmarjadega? V6ib ju süüa, v6ib naabrile anda. Aga ega endakorjatut tihtipeale jagada ju ei raatsi. Nii v6ib neid säilitada, et ikka r66mu kauemaks jätkuks. Nii tegin ma moosi! Aga Juliani soovil mitte tavalist maasikakeedist, millega ma harjunud olen, vaid ikka parajat dzhemmi. Nagu tema harjunud on. Okei, ühe purgijagu sain oma keedist ka - enda eest peab ikka ka seisma!
Nii sai minu 2,5 kilost neli purgitäit. Ühe purgijagu sai veidi nektariinisegust moosi, sest mul juhtus kodus paar üle olema. Praktiline nagu ma olen, püreetasin ka need hulka. Aga ainult see purk ongi "maasikapüreega" tehtud, ülejäänd ikka täis- v6i poolikute marjadega.
Etiketid on viletsad, pidin kähku peale panema, et sassi ei läheks see nektariinidega. Nüüd hakkan uhkemaid meisterdama. Kui asja saab ja päevavalgust kannatavad, näitan teile ka. Voh! Tehke järgi! (Tegelt on moositegu ju nii l6bus, maasikate korjamisest ja söömisest ma ei räägigi)

Avastasin, et mu teisele poolele maitseb Tiramisu - tegin ja enne kui j6udsin pilti teha, oli juba söödud ja perele jagatud (tal käis ema külas, v6ttis kohe portsu kaasa). Nüüd tellitakse uut, okei, saab tehtud. Pole ju raske ka. Aga et see päris igapäevaseks ei muutuks, las ootab sünnipäevani. Haha! :)
(Muide, tegin m6ni nädal tagasi jälle 6una-kaneeli rulle 6unasiidri glasuuriga - soovitan! Olin ära unustanud, kui head nad on - keele viivad alla! Ja pärmtaigen pole üldsegi nii hirmutav kui räägitakse, ausalt ;))

P.S. Hans Junior (esmalugejatele: mu üllatuslik paprikataim) on otsustanud, et tema tahab nüüd 6ige pea 6itsele hakata, 10 nupukest juba välja ajanud. Loodan, et ta veel niipea pihta ei hakka.
Ja mu tomatid ka on oma 6itseaega alustanud, nii ilusad kollased 6ied!

Tere tulemast perre, väike Nöbinina! Ametlikult Emma-Roisin.
Minu k6ige uuem 6etütar!

14.06.2012

Eine Woche näher

 Nüüd oli/on p6hjust tähistamiseks : sain oma TestDaF eksami tulemused kätte - peaaegu täiuslik! (Neljast kolm maksimum (5) ja neljas 4) Üllatas küll väheke, aga lahe ju! Nii ma siis ka eile tähistasin, koos oma lemmikutega "sisserännanutest". Hispaania restost salsaklubidesse. Antonios sai oma üllatusliku jalkav6idu ja Natasha pidi kahjuks kurvastama. AGA, me oleme nagu üks ja seesama. Suva siis, kes v6idab.s
Varahommikune (3:05-4:00) bussis6it osutus päeva tippsündmuseks. Ma ei taha pikalt rääkida, aga ütleme nii, et kui kari matse pärast klubirallit kokku panna, ega siis midagi asjalikku sealt välja tule. Nii ma siis "kannatasin" peaaegu tund aega trükimusta mitte väärivaid arutelusid eespool istuvate noorte "naisterahvaste" kohta. Näidake mulle ühte enesest lugupidavat naist, kes kunagi nende poolegi vaataks - no palun t6esti näidake. AGA, üks ilus blond Maksim tuli just enne minu peatust juttu rääkima. Kah mitte-sakslane, hoopis kasahh. Päästis mu bussis6idu.

Tegin uue portsu pestot, sest mu basiilikum oli juba korralikuks dzungliks kasvanud, sai nüüd korralikult pügada. Ja potsikutäie njämmat pestot ka. Mmm, see on nii palju parem kui poeoma, ausalt. Ma ei ütle seda ainult enda kiitmiseks :P

Ahjaa, täna oli "linn" jälle pidu täis, üks kohalik Schützenverein tähistas oma 400. aastast juubelit. Marssisid siis hobuste ja vankrite ja tantsutruppide ja orkestrite ja lippude ja ballikleitide ja plastikrelvade ja m66kadega läbi linna. SIIN on veidike inglisekeelset infot sellekohta, mis imevärk see on. Kokkuv6ttes vabatahtlik ühendus, kus nad spordi ja hobi eesmärgil laskmas käivad. Väga vanad traditsioonid, mille juurde kuuluvad eraldi tantsutrupid - Tanzmariechen - ja kuninga ja kuninganna valimised.

SIIN on siis natuke pilte ühe ühingu 400. aastapäeva pidustustest. Saab ülevaate kui huvitavalt nad riides on jne.


Oooookei, "Der Schuh des Manitu" hakkas - saab kuni mänguni natuke itsitada jälle. Kes näinud pole - tüüpiline saksa komöödia mu meelest. Neile lausa klassika. Saksa huumor - natuke imelik ka :P
Ja üleüldse, natuke k6he - Julian oskab selle filmi repliike peast. Peaaegu terve film on peas!

Eraldi postitus tuleb selle nädala suursündmuse kohta ka.

Teie, Pumukl (kes teavad, need teavad; kes ei, need guugeldavad)

Fußballfieber

Jah, EM algas uuesti. Majad, autod ja inimesed on nüüd oma trikoloori värvides kaunistatud ja meeleolu on vägagi ülev. Eile oli esimene Saksamaa mäng, nii vaatasime siis ka nagu kord ja kohus grilli ja 6llega s6bra juures, kus kogu pere ja m6ned lähedased s6brad-tuttavad kokku tulnud olid. Projektoriga oma väikeses kodukinos on elamus ju t6esti vingem, olgugi, et traadita internetiühendusega live stream tihtipeale hästi ei jookse ja hirm m6nda väravat mitte näha on suurematel fännidel suur.
Jalgpall on siin vist peaaegu ainus asi, mille pärast kokku tulla ja mille üle uhke olla. Seepärast meeldib mulle see lisa "aastaaeg" siin, hea on näha rahvast l6puks uhke omade üle olemas. Olgugi, et uue rahvuskoondisega nad veel eriti tshempionite m66tu välja ei anna. Kuna Eestit mängimas pole, olen Saksa poolt, tundub nagu loogiline ka ;)
Eelmisel aastal kaalusime m6tet ise Ukrainasse selleks puhuks s6ita, aga ei tulnud välja. Kooli k6rvalt korraks Lvivi p6igata oleks veidi keeruline, hehe.

UUDISED: Marion ja Julian lendavad Eestisse! 12. juulil maandume ja 2.augustil lahkume jälle. 3 nädalat on meie jaoks rekord. K6ik tänu sellele, et Julianil sel aastal viimaks nii palju kooliga seotud kohustusi suvel pole. Kiisule peame selleks ajaks hoiukodu leidma, aga kui miski muu ei funka, siis meil siin kassihostel.

Update Hans Juniori kohta - tal läheb oma uues suures potis väga hästi, tänan küsimast. Nüüd üritame laiusesse kasvada veel natsa ja siis pikkusesse ka. Mu meelest nii ilus taim, nii ilusate graatsiliste lehtedega. Oh, mul on mingi aiavaimustus peal. Nüüd moosin "ämma", et too endale "vertikaalse aia" ehitaks. Saadan linke ja tüütan muudkui. No aga tal on ju ruumi! Las ehitab :)

Saksamaale kahjuks iseloomulikuks kujunenud probleem paremäärmuslastega t6useb jälle kuumaks teemaks meedias. Ma ei tea, kas sellest Eestis räägitakse, aga uurige mootorrattaj6ukude Hells Angels ja Bandidos kohta, kel huvi on.

Pikemalt täna ei kirjuta, mäng läheb kohe jälle käima ja ausaltöeldes kipub uni ka peale. Kes käskis siis hommikuni üleval olla, onju?
Tsau!

Varietè!

Eile käisime varietees. Mu ainus kommentaar sisaldaks endast ohkeid ja ahkeid.
Show ise oli kokku pandud Berliinis baseeruvate rahvusvaheliste artistide poolt. Lühike tutvustav kokkuv6te  etendusest BASE. Seda nüüd üle vaadates märkasin, et eilse etendusega on üht-teist muutunud, aga muidu midagi sarnast.
Akrobaadid (eriti see noormees seal) olid lihtsalt vaimustavad - ma pole kunagi näinud ühte meesterahvast nii liikumas! Paaristants on vaimustav, stand-up comedy oli tasemel ning publikut kaasati just piisaval määral etendusse.
Atmosfäär ise oli kuidagi väga isiklik. Teatrisaalile kohaselt polnud seal ridadeviisi isteid, vaid lauad. Iga laua ümber 4-8 tooli. Ringi liikusid klienditeenindajad. Nii said sa süüa ja juua ja nautida etendust täiel määral. Kuidagi väga hubane oli seal, laualampide valguses.
Kindlasti lähen veel! 6pilased saavad 6nneks palju-palju odavamalt, seega otsustasime v6imalusel järgmiseid etendusi ka vaatama minna. Juba juulis tuleb uus! Prantsuse varietee teemadel - p6nev!

Kes kunagi Saksamaale satub ja omal nahal neid elamusi kogeda tahab - http://www.variete.de/  on hea algus. Rahvusvahelised noored ja andekad inimesed teevad suurepärast tööd! Igal etendusel erinev trupp. :)

SIIN  täpsemalt Münsteri varieteeteatri kohta. Kes lugeda ei oska, saab pilte vaadata!

Herzlichen Glückwunsch, es ist eine Paprika!

Uudised potip6llunduse lainelt! M6ni kuu tagasi avastasime oma köögipalmi potist väikese taimekese, oli tal ainult 2 lehekest tookord. M6tlesin, et salapära ja müsteerium on just see, mida meil vaja on. Niisiis istutasin ta eraldi potikesse ümber, et siis "tulevikus" selguks, kes ta siis on. M6ni aeg hiljem sähvatas mul m6te, et kasvataks paprikat. Aga kuna paprika idaneb juba tihtipeale üle nädala ja kasvab ka alguses ikka väääääga aeglaselt, siis muutusin vahepeal kohe kurvakski, et olen oma istutamisega natuke hilja peale jäänud. Siis aga jälgisin oma Hans Juniori (siiakolides esimese taimena ostetud palmike köögis ristiti Hansuks) kasvamist, tuuslasin internetiavarustes ja panin k6rvale veel aeglaselt kasvava paprikataime ja mis tuli välja - Hans Junior on 99% t6enäosusega ka paprika! Ega enne viljade küpsemist päris kindel saa olla, alati v6ib mingi ime juhtuda :D Aga esialgse vaatluse tulemusena v6ib öelda, et mingitsorti paprikaline sealt tuleb küll. Pean ainult suure poti otsima talle juba, kasvab teine suureks juba, vaja välja kolida. Kuidas aga paprikaseeme köögiriiulis peesitava palmi külje alla sattus, jääb müsteeriumiks. Riiul akna k6rval, alguses kui Juniori päritolu teada polnud, arvasin et tuulega lendas midagi sisse. Aga kui suur on v6imalus, et paprikaseemned 6ues ringi lendavad? Nojah, seda arvasin minagi. Seega k6ige t6enäolisemalt hüppas üks seeme paprikat l6igates lihtsalt pool meetrit k6rgemale ja puges mulla alla. Nii v6i naa oli mul kaua aega selline tunne, et kasvataks nagu v6lutaime. Polnud ju aimugi, mis välja tuleb! Aga eks hoian teid Hans Juniori tegemistega kursis ning loodetavasti saab sügise alguses meie pool viljakorjamispidu pidada :)
(Pildi pealt paistavad ka mu hetk tagasi ümberistutatud redised, mis idanesid lubatud 8-16 päeva asemel ainult kahega, mingi turbosort vist; basiilikum, petersell ja igavlev Tiiger)

Heiß, heiß, baby...

Palavaks läks. 30 kraadi sooja juba kaks päeva olnud, kuigi nüüd tormitab siin ikka m6nusalt, seega 6hk 6nneks jahedam. See aga ei tähenda ometigi, et meil kodus jahedam oleks - oo ei! Siin saab lausa sauna v6tta!
Istusin hommikul lahtise akna all, ventilaator vuhises ja ma ikka higistasin. Jah, ütlesingi välja. Mis seal ikka häbeneda, kui sinna midagi parata ei saa :) Hea meelega kuulutaks siesta välja ja poeks keldrisse peitu. Mis tegelikult väga halb idee polegi, wifi levib seal ka ju, hehe ;)
Saarlandi maakonnas (Bundesland) kuulutati lausa hädaolukord välja, sest arvutuste kohaselt v6ib seal täna uputama hakata. Juhuu, ekstreeem!
Mu vaesed tomatid on nendel päevadel palju üle elanud, kuid küll nad nüüd r66mustavad selle tuule ja vihma üle. Ma ka r66mustan! Jooksin läbi vihma enne koju ja nii hea oli! Siin ei saja ju tavaliselt paduvihma eesti m6istes - ainult seenekat. Aga vot täna 6htul, oi kuidas ladistas! Üks, mida ma Eestist igatsen ongi suvine paduvihm. Soe ja märg. Ohhh.
Kassile ka see kuumus ei meeldi, magab terve päeva lahtise akna peal. Ja meie akende peal annab ikka magada, ma ütleks. Panen pildi ka, sest seletamine v6taks kauem aega :)

Fotoprojekt edeneb suurepäraselt, k6ik pildid on tehtud, nüüd muud asjad korda ajada. Nagu reklaam ja lindistused jne. Ma nii väga ootan juba septembrit, saan ehk ajalehtegi! Ja näitus läheb üles septembris alles, sest siis on siin nö integratsiooninädal, selle raames siis esitleme end. Samuti on üheks p6hjuseks koolivaheaeg - kes see suvel ikka siin näitustel käia viitsib, ikka kooli- ja tööajal.

Kas ma juba kirjutasin Feliciast? Ta kogub juba tükimat aega raha, et oma küla Nigeerias aidata. Küpsetab ja müüb kodumaal tehtud ehteid igal kirbuturul ja igat sorti üritusel. Ma tutvusin temaga tänu sellele fotoprojektile, aga ega see jää meie viimaseks koostööks. Juba juunis aitan tal suure t6enäosusega küpsetada ja üht-teist müüa. Mis-kus-kes, eks annan siis 6igel ajal teada :) (Panen ka pildi tema "tegevusest")

Ah! Ja ma ju mökutan siin oma seina värvimisega. Uh, seisab teine juba kuu aega nii vist (olgu, äkki pingutan üle ka veits), aga küll ma ta valmis saan!
Oh, kuulan siin PURi edasi ja naudin värsket 6hku, mis l6puks läbi akende sisse voolab.
Ja kes veel PURi ei tea, on pool elu asjata elanud! ;)
Musid!

Täna käisime valimas (vähemalt üks meist)

No kurjam, see uus blogi kujundus sakib täiega. Ma üritan muudkui pilte üles laadida, tutkit. Laeb hommikust 6htuni ja siis ka ei lae ära. Nojah, küll ma temast v6itu saan!
Tahtsin valimisplakateid näidata, aga peate veel veidi ootama. Täna kella kuueni saab hääletada, 6htul selgub, kes seekord Landestagi saab. Mis mind natuke segadusse ajab, on nende praegune valimissüsteem - nad peavad kaks häält andma. Ühe korra parteile ja teise kandidaatidele. Ja mitte ka üksikutele, on ülesloetletud siinse ringkonna (maakonna) kandidaadid teatud parteis ja siis nende poolt. Ma olen üritanud endale seda selgeks teha, aga ikka on veidi kahtlane. Kui ise aru saan, seletan teile ka :) Huviga ootan, kui palju hääli Piraatide partei saab, hehe. Jah, te lugesite 6igesti - Saksamaal on "uus" ja "noor" partei (m6ned aastad juba), kes kutsuvad ennast Piraatideks. Noored inimesed enamasti, kellel on senisest poliitikast k6rini. Paljud väidavad, et neil otsest s6na6igust kunagi olema ei saa ning muutusi kaasa tuua nad ka ei suuda. Siiski v6idavad nad tasapisi rohkem poolehoidjaid, ning just nimelt noorte seast, kellel samuti lapsikutest mängudest poliitikas üle on visanud. Hetkeprognooside kohaselt olevat neil siin lausa 12% häältest, eks siis täna 6htul selgub täpsemalt. Meie linnas v6idavad aga suure t6enäosusega kristlikud demokraadid, sest Steinfurt on üpriski usklik (siiski rohkem katoliiklasi, kui protestante) - eriti kogu selle hulga vanurite pärast. Meie linnaosas on rohkem vanadekodusid kui Harjumaal kokku, ma pakun.
Huvitav on/oli Wahlomat, internetip6hine v6imalus oma vaateid parteide omadega v6rrelda. Selle järgi peaksin mina vasakpoolsed v6i rohelised valima - päris p6nev. Üks on kindel, CDU (kristlike demokraatidega) ei lähe mu vaated peaaegu üldse kokku, heh. Paremäärmuslikust parteist rääkimata. Siin tahetakse see ju üldse ära keelata - viimasel ajal väga palju jamasid nendega. Kas Eesti uudistes räägib sellest, kuidas nad Bonnis islamiusulisi m6nitasid karikatuuridega? Selline asi on siin tegelikult tavalisem kui ma kunagi arvata oskasin. Siia tulles polnud need nn natsid minu jaoks probleem, sest Eestis pole neid (vähemalt mitte probleemsel hulgal). Siin aga korraldavad nad protseste ja miitinguid, millel siis nö teisel pool tänavat nende vastu protestitakse. Nii seisab politsei tihti kahe hundikarja vahel, ühel pool parem-, teisel pool vasakäärmuslased. M6lemad radikaalsed.
Julian j6udis ükspäev kaks tundi hiljem koolist koju, sest mingisugused tuumaenergiavastased olid end raudteerööbaste külge aheldanud. See on ka suur "teema", olgugi, et Saksamaa loobub juba tuumaelektrijaamadest. Uusi ei avata ja tasapisi pannakse praegusedki kinni. Mille pärast siis veel protestida kui nad juba saavad oma tahtmise? Ärge minult küsige, aga tundub, et inimestel on vaja millegi eest v6idelda. Las nad siis v6itlevad, närvi ajab lihtsalt kui nad sellega igapäevaseid asjaajamisi häirivad.
Ahjaa, ja meilt linnast s6itis ka kaubarong tuumajäätmetega läbi. Prantsusmaalt nähtavasti. Keegi siin küll seda suure kella külge ei pannud. Ohjah. Elu on kirju!
Tihti tulevad külmajudinad peale ja m6tlen küll, et ma oma lapsi siin üles ei kasvata. Ja siis olen jällegi 6nnelik, et siin nii rahulik on; m6elda, mis mujal maailmas toimub. Vaatan uudistekanalitel tihti vestlusi Süüria ja Sudaani teemadel. Palju ei räägita ju tavameedias. Kurb.

Mis muidu? 6hk läks külmaks, sürreaalne. Aga küll see suvi end jälle ilmutab. Mu tomatid ootavad päikselisemaid ilmu ja mina ausaltöeldes ka :)

Olge paid! Kui mahti saan, toksin jälle miskit sisse. Musid!

Update vol 1.

Esimene kommentaar: appiiii, blogspot on moodsaks muutunud! Midagi ei leia üles ja k6ik on imelik, ma ei julge ühtegi nuppu vajutada. :) Aga olgu, inimeste loomuses on harjuda, küll teen seda ka mina.
Teine kommentaar: Reedel oli  VIIMANE Deutschunterricht - uskumatu. 6+ kuud on ikka t6eliselt kiiresti läinud, alles ma ju alustasin.. aga nii me siis s6ime seal k6ik koos hommikust ja saime l6puks ometi, k6ik koos jälle pikalt ja laialt lobiseda. No ma ei tea mis minu elust nüüd saab, siiani oli iga päev kui tsirkus Kostja k6rval. Aga ega see meie kurvaks l6puks jää. :)
Homme tuleb siis l6puks see kauaoodatud ja -kardetud eksam - TestDaf siit ma tulen! Ausaltöeldes ei ole hetkel veel küll mingit pinget ega närvi sees, aga eks see tuleb ka, loodame ainult, et mitte väga tugevalt. Kohtasin hiljuti Juliani s6bra tüdrukut, kes Brasiiliast tuleb (see suhe on üldse natuke kaheldav, nad "abiellusid" 4 kuud pärast tutvumist, et tüdrukule viisa saada) ja kes ka seda eksamit tegema läheb. Tal polnud aimugi, mida seal tegema peab, kuidas see tase on jne. Tänu taevale ei lähe ma sinna ettevalmistamata, huh. Aga ega ma nüüd vabadel päevadel enam 6ppinud küll pole. Selliseks asjaks ei saa 6ppida, pole nagu matemaatika, et tuubid valemeid pähe.

Muide, Deutsche Bahn ületas end eelmisel nädalal küll m6nusalt. Hommikul ootasin 27 minutit oma rongi, tagasis6ites 15. Siiani esimest korda, kui m6lemas suunas ikka korralik hilinemine oli. Aga jah, sakslaste täpsuse kohta olen vist varemgi rääkinud - mu meelest eestlaste omaga v6rrelda ei saa. :) Ja DB on üleüldse naljanumber tihti.

Magnooliad 6itsevad oma viimast noorust sel aastal ja v6ililled on v6imust v6tnud, nii liigume me sammukese lähemale suvele. Kuigi kui nüüd 6ue vaadata, siis midagi r66mustavat sealt küll ei paista. "April, April, der macht was er will" - tüüpiline. :) Hommikul paned soojalt riidesse, siis kahe tunni pärast higistad end mitu kilo kergemaks ja siis saad veel k6rvap6letiku ka takkaotsa sellest tuulest.

13. mail tulevad "maakondlikud" valimised (NRW), käin ringi ja pildistan valimisplakateid, mis väga nagu paremat tulevikku ei lubagi. Üleüldse on need pigem niisama klantspildid mingitest keskealistest poliitikutest, ei mingit originaalsust. Piraadid teevad asja huvitamaks, aga miskipärast tiriti nende plakat ühest kohast juba maha. Kadedad vanurid vist :P
Panen varsti (loe: kui aega ja viitsimust on) neid pilte üles ka.

Tsau praeguseks!

Sonntag im Tierpark

Kui välja jätta, et Julian mingit imelikku nägu sellel viimasel pildil teeb, oli k6ik täitsa tore. L6puks hakkas jube külm ka, brrr. Aga otsustasime siis hommikul meist 20 minuti kaugusel asuvasse metsa s6ita ja nö "metsloomadega" tutvust teha. Kuna Saksamaal erinevaid metsloomi vabas looduses napib, on seal neid lastele tutvustada päris hea. Selline "interaktiivne" loomapark ka, saad erinevaid närilisi, kabjalisi, tiivulisi peo pealt toita. Lapsed olid muidugi k6ik kitsede ümber kogunenud, sest need olid need k6ige julgemad ja ahnemad. Natuke naljakas ta oli, tavalisi metskitsi, ilveseid ja metssigu seal näha, Eesti metsad neid ju täis. Haruldaseks ja peaaegu väljasurnuks loetud hunt oli ka "puuri" pistetud. Tore oli aga näha, et liikumisruumi neil jagus. Paabulindudest me ei räägigi, need jalutasid kus juhtus, kraaksusid puude latvades ja hirmutasid jänesepuuris jänkusid. :)

Lähen teinekordki! Aga soojema ilmaga.

P.S. Mingid minisead olid eriti armsad! Just need beebid, keda siis suur paks emme ruiates eemale peksis.

Viimased nädal aega on mul Saksamaast küll k6rini. Muudkui loobivad mulle kaikaid kodaratesse, need ametnikud. Ja aru ma ei saa, mille pärast. Selle pärast, et ma midagi oma eluga peale tahan hakata? Nojah. Ausaltöeldes tundub mulle, et siin elada on k6ige lihtsam neil, kes lihtsalt sakslasega abielluvad, Harz IV rahasid sisse kasseerivad ja kodus patjadel peesitavad. Aga kui ma tahan kuidagiviisi kasulik olla ja kellekski saada, siis katsugu ma ise kuidas hakkama saan. Nii ma kaklen juba kuus kuud siinsete ametkondadega. Esmaspäeval käisime linnapea juures isiklikult kaebekirja üle andmas, sest nii ma ei jäta seda. Eks näis, arvestades kui kaua siin k6ik v6tab, on sügiseks ehk vastus käes. Haha! Olen jah kuri, aga mul on p6hjust ka. Ma ei talu nö mehe kulul elamist, vähemalt on mul järelaitamine

Üldiselt pole mul ÜLDSE aega, kool, järelaitamistunnid lastele, 6ppimine, koristamine, kokkamine, n6udepesemine - enda jaoks pole viimased paar kuud peaaegu üldse aega olnud. Nüüd tuleb 6nneks üks nädal vaheaega (koolivaheaeg on koguni 2 nädalat), kus eksamiks 6ppimise vahepeal ka ehk l6unani magada lastakse :) Ja siis aega veidi rohkem kirjutada on.

Okitoki, lähen p6randaid pesema - juhuu! (teeseldud vaimustus)

Üks nädal lähemal suvele

Nagu lubatud, oli reedel t6esti +20 kraadi, kuid nagu siin kombeks saanud, siis sadas juba päev hiljem vihma ja möllas külm tuul. Tasapisi hakkan juba harjuma selle muutliku ilmaga (v6ttis aga m6nusalt poolteist aastat).
Nüüd aga tervitavad mind nartsissid ja tulbid, sest krookused ja lumikellukesed on omadega juba unustusse vajunud. Ja esimene grillimine on ka seljataga - l6puks! Kaua ootasin küll, aga l6puks sain korraks teeselda, et suvi on käes. Reedel oli Münsteri Aasee (järv) ümbrus tudengeid päikeseloojanguni täis, iga m6ne meetri tagant m6ni kaasaskantav grill suitsemas ja siin-seal kitarrimuusika.

Käisime eile Dortmundis Creativa kunstimessil. Rahvast oli ehk sama palju kui möödunud aastal ning oma tooteid pakkusid enamasti samad firmad/inimesed, aga oli ka huvitavaid uudispakkujaid. Nii tutvusin ühe vinge prantslannaga, kes mitmeid ehteasju superhea hinnaga sisse toob ja edasi müüb. Kuigi ega ma sealt palju ei ostnud, oli siiski tore. Mulle meeldib olla ümbritsetud materjalidest. Siiski t6den üha uuesti, et käsitöö tegemine on siin kallis l6bu, hea et mul omad nipid on ;)

Eesti keeles kirjutades muutub mu lauseehitus aeg-ajalt saksapäraseks, nii pean oma teksti tihtilugu üle kontrollima. Judinad ajab peale küll, sest kirjutamiskogemust emakeeles on hetkel nii vähe. See-eest saksa keeles üks essee teise otsa, päris vinge.
Ahjaa, joonistasin magamistoaseinal oleva puu l6puks suuremaks. Tükk aega juba kükitas see m6te mul sees, täna sai siis tehtud. Päevavalguses teen pilti ka. Nüüd häirib mind aga see taustal olev roheline värv, mis alguses tuba üle värvides sinna seina jäetud sai, et toale rohkem värvi anda. Kahjuks ei saa seda ilma puud rikkumata üle värvida, seega ootan uut ideevälgatust v6i jätan lihtsalt nii. Idee sinna puu joonistada tekkis üleüldse üle aasta aja tagasi, sest olen ammu metsa all magamisest unistanud. Ja mulle meeldib, et mu projektid ajaga suurenevad ja arenevad. Kes teab, äkki aasta pärast laieneb mu "puu" juba metsaks, üle teiste seinade ;)

Tuleb kirju see suvi, jah tuleb!

Käes on esimeste tulpide, nartsisside liblikate ja pajuurbade aeg. Aeg, mis mulle väga meelejärele on. Aga kevade tulekuga (homme lubas +20) leiab kiisu, et tema peab jälle linnujahile minema. Nii üritab ta väsimatult aknast välja katusele p6geneda, et siis a) tuvidele üks-null teha ning t6estada, et ta tegelikult ka ikka kiskja on, v6i b) nende kombel puult puule hüpates endal tiivad avastada. Üks on kindel - mina tal minna ei lase. Paar korda on poolele teele j6udnud ja siis mööda katust alla libisenud. Pärast on küüned katki ja katus kriipimisjälgi täis, nagu oleks sedamööda kedagi lohistatud.
Tahtsin mainida, et mul on superlahe arst, kes mulle hiljuti ette joonistas kuidas penitsiliin baktereid hävitab ja kes üritas mulle selgeks teha, et antibiootikumid on lahedad. Noh, selle koha pealt meie arvamused lahknevad, eriti pärast seda, mida need minuga viimasel kolmel päeval teinud on. Kui v6tta selle rohupaki "juhend" kätte ning lugeda üles need üliharva (vähem kui 1 inimene 10,000st) esinevad k6rvalnähud, siis umbes üks kolmandik neist kuulub mulle. Hea meelega kirjeldaks m6nele teadlasele detailselt. Oleks arst seda varem öelnud, oleksin ma ehk pigem edasi kannatanud ja kodus end soojendanud :) Kolm päeva järjest süda paha, pea käis ringi, k6rvakuulmine halvenes, nägemine muutus uduseks, kuumahood, söögiisupuudus, käed-jalad värsisesid pidevalt. Ajasin koolis teistele hirmu nahka. Ja ega ma ei liialda öeldes, et ma pole viimased 3-4 ööd korralikult maganud. Samas, ma pidin ikka 3 tabletti korraga v6tma ka, arusaadav, et mu organism enam funktsioneerida ei tahtnud. AGA, ptüi-ptüi-ptüi, nüüd on ehk läind see kuri haigus. Kevad v6ib tulla!
Ahjaa, ja kas ma rääkisin juba sellest fotoprojektist? Nimelt kogume me erinevate rahvuste (nii palju kui meid seal grupis kokku on) vanas6nu ja rahvatarkusi, v6rdleme saksa omadega, leiame vasteid jne. Suvel pildistab fotograaf meid neid vanas6nu kujutades (mul pole hetkel aimugi, aga umbes, et keegi on karukostüümis vms), ning septembris peaks siis Steinfurti kunstisaali see näitus üles minema. Kuulu järgi tuleb keegi meediamees neid lindistama ka, et rahvas saaks neid ütlusi originaalkeeles kuulda. Jube vinge m6te mu meelest!
Kuna hetkel minu ja Juliani graafikud väga ei kattu, on meil aega koos millegi ettev6tmiseks ainult nädalavahetustel. Nii s6idame me seekord Dortmundi, sest seal on üks lahe käsitöömess! Eelmine aasta käisin ka, nüüd on ootused suuremad, sest kohal pidavat ka soomlased olema :P (Aga see-eest on see aasta kallim, sürr) Kui ära käinud, siis pajatan.

Pai!

Wer Schmetterlinge lachen hört weiß wie Wolken schmecken

Kevad tuli. T6i liblikad endaga kaasa.
Ja ma tegin täna jälle borshi, mmmnjämm. M6nikord v6ib seda endale lubada, arvestades kui pagana kaua selle tegemine aega v6tab.

Telekast tuleb Wok-WM ja kuna ma leian, et Stefan Raab alati millegi napakaga hakkama saab, siis vaatan r66muga, nalja saab igastahes. Järgmine nädal on jälle "Schlag den Raab", juhuuu! Kaua oodatud laupäeva6htune meelelahutus, ohjaa.

P.S. See pealkirjaks pandud fraas on üks mu lemmikumaid saksa keeles, jajaa!

Siit nurgast, sealt nurgast, keskele kokku

Kuidagi irooniline, et mu ainus vaba päev on see päev, mil ma p6iep6letikuga kodus veedan. Ja ma ei tahaks eriti tunnistada, et see ainult minu süü on. Olgu, ma käin v6ib-olla liiga tihti lühikeste seelikutega, aga mul on jalad samas alati soojas. "Külm" pole mul viimasel ajal eriti olnud. Mina süüdistaks siinkohal (k6ige lihtsam on alati kellegi teise kaela veeretada) seda kohutavat jäist tuult, mis siin aastaläbi puhub. Ent olgu, süüdistamine mind terveks ei tee, nii joon ma siin k6ikv6imalikke taimeteid ja j6hvikamahla (mida on väga raske poodidest leida miskipärast) ja oma ettekande jaoks info uurimise vahepeal kuumutan end igasuguste vahenditega. Homme pean jälle nimelt "presentatsiooni" tegema, jeeeee. (See oli teeseldud vaimustus)

6petajate streigile elan südamest kaasa, kuigi kiireid tulemusi ei maksa m6istlikel inimestel küll oodata. Siiski olen ma uhke, et l6puks nad julguse kokku v6tsid ja punased pastakad käest panid. Isegi kui see on ainult kaheks-kolmeks päevaks. Keegi peab ju lapsi ka 6petama :) Kuigi ehk polnud see lihtsalt julgus, rohkem nagu tüdimus ja tasapisi kogunenud maru.
T6lgin siin Julianile tihti artikleid 6petajate teema kohta Eestis, ka selle Markus Hildebrandti omi (temaga v6ttis Julian ka isiklikult kontakti), ja üritan talle vaikselt seda pilti selgemaks teha. Kui ta t6esti tahab minu kodumaal lapsi 6petama hakata, siis peaks ta ju end valmis seadma. See saab olema kindlasti raske, kui raske, seda me veel ei tea. Üks on kindel - raskem kui siin. 6petajad ja ametnikud on siin k6ige paremini toetatud ametid.
Julian teeb oma praktikat ja ma näen, kuidas ta seda naudib. 6pilastele tunde ette valmistada ja ülesandeid välja m6elda - sündinud 6petaja. Mina seda ei suudaks, klassi ees seista ja hullult demagoogiline olla ja distsipliini n6uda. Ma 6petan ka hea meelega, aga läbi käte. Küsige kas v6i Sina v6i Nico käest - neid tüütan ma peaaegu iga nädal uute projektidega.

Okei, ma kirjutaks hea meelega edasi, aga Julian tuli koju ja tahab omauurimustööd edasi kirjutada. Koolivaheaega tal ei ole siiani korralikult olnudki. Nüüd uurib saksa koolisüsteemi Tshehhoslovakkias. Läheksin oma arvutisse, aga see pirtsutab ja vajab uut windowsit, mida ma talle hetkel kuidagi pakkuda ei saa. Oh jah.

Pai! Ma tulen tagasi!
P.S. Mul on käsil üks superhuvitav projekt kohalike mitte-sakslastega - fotonäitus!