Pühadeaeg

Mu meelest on kuusk kõige toredam osa jõuludest. Mulle meeldib seista seal kümnete puude vahel ja valida seda kõige ilusamat. Mulle meeldib see kuusepakkimise toru ja see, kuidas Julian selle puu koju tassib - ise ma koperdaksin ja viriseksin terve tee vist. Mulle meeldib keldrist jõulukaunistusi taga otsida, olgugi, et ma igal aastal nad nii ära panen, et oleks aasta pärast lihtne leida. Kodus tahaks kohe absoluutselt kõik kuulid puule riputada, aga Jull toob mu siis maapeale tagasi ja käsib kolme värviga piirduda. Lõpuks saan tavaliselt ikka oma tahtmise. Karda ma jälestan lapsest saadik vist, seda meie kodust ei leia. See-eest LED tulekesi ja
õlgedest ehteid.
Ja siis see lõhn, mis kogu tuba täidab, kui puu püsti on. Nagu seisaksin ma hetkeks hoopis metsas ja mitte elutoas. 

Ka see aasta külastas meid Christkind. Või noh, pigem lapsi, sest me Julianiga kunagi otsustasime, et teeme üksteisele ainult väikeseid kinke - nii leiab siin puu alt tihti raamatuid või muusikat, filme või midagi, millest oleme ammu rääkinud. Ma ise armastan väga raamatuid kinkida. Kahjuks ei ole mu armsal kaasal enam eriti aega lugeda, seega peab vist tulevikus kuuldejuttude peale üle minema :) tööle sõites on tal hea kuulata, 50 minutit sinna, 50 minutit tagasi. Jah, nii kaua.

Säde sai näiteks Rapuntseli filmi (just paar päeva enne jõule selgus, et multikas on jälle Netflixis saadaval, pagan võtaks), sest see on nii minu kui ka Juliani üks lemmikumaid multikaid. Nüüd vaatab laps seda siin ja on kurb, sest tal pole nii ilusaid ja pikki juukseid. Blond ta ju on, peab ainult mõned aastad ootama vist.


25ndal olime, nagu kombeks saanud, Julli ema juures. Sealt saime see aasta raha, et endale ise midagi välja valida, sest me nagu erilisi soove ei avaldanud. Mulle sobib, peangi uuesti juukseid värvima minema :)
Ma polnud sellele varem mõelnud, aga kaks last saavad ju topelt koguse kingitusi - nüüd pean lastetoast palju välja sorteerima, et uued asjad ära mahuksid. Lastetuba on väike ja kaks voodit võtavad ka parasjagu ruumi enda alla. Jah, nad magavad koos ühes toas. Siin vaatavad paljud selle peale imelikult, et miks lastel oma tuba pole. Ent miks peaks 1- ja 3-aastastel eraldi toad olema? Mängivad nad ju niikuinii koos, vahet pole kus nad magavad siis ju. Ent siinkandis tundub, et kõigil oma tuba, algusest peale - noh, niikuinii on pere kohta vist 1,4 last, pole vist ilmvõimatu. 

Nüüd istume ja põletame viimaseid küünlaid ja peame plaani, kuidas oma ülejäänud jõuluvaheaega sisustada. Ma pean tegelikult ühe ettekande tegema (elus esimene saksakeelne ettekanne, mida ma üksi tegema pean, ja lausa 45 minutine!), enne mida ma 6 teksti läbi lugema pean. Hästi läheb, ühesõnaga. 

Šokolaad!

Piilub lukuaugust, kas Christkind juba käis

Tegin pühadeks Sädele seeliku ja nüüd sädelevad nii diivan kui ka vaip.

 

Detsembrikuumus, või siis pigem mitte

Pagan. Ma ju ütlen, et peaks hakkama nimekirja tegema, muidu ei tea enam üldse millest kirjutada. Aga no ikka sama vabadus - pole aega, pole jaksu, mõnikord tahaks niisama jonnida. Nagu ikka, noh.

Aga külmaks on läinud. Selle talve suurimaks saavutuseks loen Johanni kõndima õppimist, üksi sööma hakkamist ja seda, et ma lastele üle pea tõmmatavad sallid sain. Eestis kasvanud lapsed teavad ju, millest ma räägin. Siin ei tea mitte keegi, nii ma siis kaks aastat otsisin. Ostsin juba lõnga ka, et mingil imekombel tekkival vabal ajal kuduma hakata, aga tänu taevale astusin ma H&Mi sisse ja sealt leidsin kauaotsitu. Lastel kurgud kaetud ja siinsetel inimestel silmad suured - esimest korda näevad! Isegi ämmamamma ei saanud esiti aru, millega tegu on.

Selle talve kõige kohutavam uudis (maailmas toimuva proovime hetkeks kõrvale jätta) on, et me küttearve kasvas rohkem kui kolmekordseks. Ma ei tea kas nutta või naerda, et jälle midagi meile kaela kukub.
Siia kolides oli jutt (ja mu mäletamist mööda on sellest ka lepingus juttu, ent pead ma ei anna), et küttearve on 70 eurot. Eelmisel nädalal saime 2015 aasta kohta nö kokkuvõtte (Heizkostenabrechnung), kus iga toa kohta on kirjas, kui palju ühikuid sooja ja kui palju sooja vett kulunud on jne. Palju segaseid numbreid ja protsente ja tabeleid, lõpus kirjas, et peame veel paarsada eurot juurde maksma 2015 eest - me elasime siin tollel aastal ainult 2 kuud! Seda korterit vaatamas käies kuulutati, et paigaldati uus küttesüsteem ja see tuleb odavam kui muu ja aasta lõpus makstakse neile lausa tagasi jne jne.
Kõik ju tore, eks. Ainult, et meie peame jaanuarist 70 euro asemel 310 maksma hakkama. Lisaks sellele tõusis üür ka ja me peame selle korteri eest (mis mitte kunagi soojaks ei saa!) sama palju maksma, kui mõne väikese maja eest.
Väike lootus on, et need mingid lugejad, mis radiaatoritel küljes, on vigased, sest muidu hakkan ma küll nutma. Me niigi kütame vähe, käime kampsunite ja villaste sokkidega. Ja siis selline pauk.
Kui neis viga pole, peame kuhugi pöörduma, kes meid edasi aitaks, sest kellelegi ei tundu see hirmus tõus normaalne. Jah, meil on neli tuba ja külaliste vets. Aga seal pole ei sooja vett ega ei pane me radikat sisse, sest no kui tihti seal keegi käib. Vannitoa teen soojaks ainult kui lapsed vannis on ja köök on ahju ja pliidi tõttu isegi vahel soe. Juliani büroos on aasta jooksul vist kaks korda radikas sees olnud, seega jääb ainult 3 tuba. Ja ei ole võimalik, et me nii palju raiskame, no ei ole. Apppiii!

Oeh, okei, ma läksin veidi endast välja nüüd, panen kiiresti punkti, joon teed ja ajan päkapiku üles.
Tsau.

Veidi värvi minu päeva

Eile jäin ma diivanil magama. Lapsed said kella kaheksa paiku voodisse ja ma vedasin end elutuppa, et veidi puhata - kaks päeva migreenis olla on ikka õudne, olin täiesti ära unustanud. Säde on hetkel äärmiselt kasvatamatu ja Johann kleebib mul küljes nagu takjas - ei tee olukorda just paremaks. Advendiaeg jõudis aga seegi aasta liiga kiiresti ning ma vehkisin laupäeval veel kaunistusi teha. Tahtsin veel eilegi üht-teist meisterdada, sest üks suur ja raske kuuseoks on veel üle. Aga magama jäin, Julian tegi mulle veel teed ja istus siin ning kasutas juhust oma uut Final Fantasy mängu mängida. Mind ta enne kella kümmet üles ei ajanud. Siis koperdasin hambaid pesema ja voodisse. Tee jäigi joomata. 

Enne aasta lõppu tahtsin juuksurisse minna. Mul oli kaks ideed, üks neist nägi ette mu niisama sirged juuksed veidi järku lõigata, teiseks tahtsin värvi saada. Pole 3 aastat juukseid värvinud ja viimati ka ainult paar triipu. Enne seda värvisin ikka kodus, henna põhjal oleva värviga. Seekord tahtsin suuremat muutust ja marssisin Münsteris ühte salongi sisse ning küsisin nõu. Peas mõlkus kaks värvi, millest ühest loobuma pidin, oma juuste tervise huvides. Aga vaatame, ehk teen selle plaani ka kunagi teoks. Punane on alati minu värv olnud, juba viimased 15 aastat umbes (appi, ma olen vana!) ja seega jäin oma liistude juurde. Panin siis aja kirja ja jäin ootama. Kahjuks pidin selle aja hiljem nädala võrra edasi lükkama ent kui läksin, siis sain ühe üllatuse osaliseks. Juuksuritoolis istudes selgus, et neid varustav juuksevärvfirma korraldab järgmisel päeval oma juuksuritele ja juuksuriks õppijatele värvi seminari ning neil on just punaste värvide jaoks modelli vaja. Ma ei ole ausalt kunagi mitte midagi võitnud, seega tundus see justkui peavõit - ma ei pidanud ju midagi maksma selle eest. Nii lasin ma siis lihtsalt juukseid lõigata ning jäin elevusega järgmist päeva ootama. Vedas, et ma minna sain, neljapäev on mul koolipäev ja Johann oli niikuinii päevahoius. Ma arvan, et leidsin omale uue lemmiku juuksurisalongi. Nii hubane ja tore ja laheda kööginurgaga ja vetsudes on riiulis päris käterätikud igale külastajale - ei mingeid ühekordseid paberrätikuid. Sain head teed ja mu uue juuksevärvi üle arutasid vist korraga 9 juuksurit. Kokkuvõttes sain just niisuguse värvi, nagu seda ette kujutanud olin. Ma polnud ainsana vaimustuses :)
Ah, kui Google's või Facebookis neile tagasiside jätta ja 5 tärni süsteemis punkte anda, saab neilt ühe juuksehooldustoote tasuta kaasa. Nii on mul nüüd üks 18 eurone punane pasta, millega oma juuksevärvi üles turgutada ning üks imeliselt lõhnav õli, mis mu juuksed äärmiselt siidjaks ja siledaks teevad.
Viimane aeg ennast ka poputada. Tasapisi langen siin muidu kes teab kui sügavasse auku, ei ole ikka naljaasi abikaasa, koristaja, kokk, tudeng ja ema kahele lapsele olla.
Ah, üks endine kaastudeng kirjutab oma magistritööd emotsioonidest ja emadusest. Palus mind endale toeks ja nii räägin temaga ühiskonna survest ja emaduse igapäevasest reaalsusest. Huviga ootan, mis sellest välja tuleb. 


P.S. Ma ei saa aru, kas on veel sügis või juba talv? Öösel on küll alla nulli ja hommikul maa härmas, aga samas on veel veidi sügisene tunne.

Enne

Pärast

St. Martinsfest

 Vabandan juba ette ära uduste piltide pärast, aga kel huvi, saab ülevaate ikka.
Novembri alguses oli siis püha Martini päev, mida siin lastega tähistatakse. Koolides ja lasteaedades, linnades organiseerivad kirikud (katolikud muidugi) lausa kellegi hobusega pühakut mängima ning lastele küpsiseid jagama. Lapsed kogunevad kuskile, jalutavad läbi linna ja punktis B etendatakse teada-tuntud stseen, kuidas Martin tuleb, vaest meest näeb ning oma mantli mõõgaga pooleks lõikab ja mehega jagab.

 Säde meisterdas lasteaias laterna, siin on see peale hobusel ratsutava Martini kõige tähtsam päeva osa. Nii on pimedas täitsa mõnus terve lasteaiaga läbi linna jalutada, väike puhkpilliorkester "Laterne, Laterne" lauluviisi mängimas.
Meie lasteaed kogunes linnas, kus etendati siis püha Martini stseen. Üks suurematest lastest sai poniga sõita ja Martinit mängida. Poni sai tasuks pundi porgandeid.
Näitemängu lõppedes jalutasime lasteaeda ja saime saiakesi ning kuuma kakaod.

Meie linna korraldataval püha Martini näitemängul meie ei käinud, kuna see oli meie laste jaoks veidi hilja, kell 18:30. Sellel ajal sööme me kodus juba.
Juliani kodulinnas korraldas tema ema abikaasa koos teiste kohalike aktiivsetega väikese Martini-turu, mille raames siis ka kiriku poolt püha Martin lastega jalutas. Mind paluti turgu pildistama tulla ja nii me siis käisime glögi (minu puhul Kinderpunschi) joomas ja karusselliga sõitmas. Püha Martini tulekuks sadas aga paduvihma ning kuigi ma teda äbi saju otsima jooksin, lapsed kärus ja käe otsas, ei jõudnud me peale lahkuva hobuse midagi näha. Kahjuks polnud lapsevankriga võimalik mitte ühestki väikesest teekesest läbi minna, et näiteplatsile minna. Oleksin ma seda varem teadnud, oleksin aega varunud ning veidi suurema ringi teinud, et koolimaja juurde jõuda. Järgmine kord tean paremini siis. Säde aga laulab siiani neid laule laternast ja pühast Martinist. Kuigi nüüd tulevad juba jõuluhõngulised laulud. Detsembri saabudes hakkan siis talle eestikeelseid ka tutvustama.

Säde sünnal käisime jalutamas

Tüüpiline perepilt.

Pöögi seemneid nosimas. Suures koguses on need toorelt mürgised, peaks enne läbi kuumutama. Ent nii kuni 10 tükki v6ib vabalt pintslisse pista! (Saksa keeles Bucheckern)

Ma pole kuhugi kadunud

See, et ma siin peaaegu 3 kuud vaikinud olen, näitab ainult seda, kui vähe aega mul ühe 24-tunnise päeva jooksul on. Ma ei hakka teesklemagi, et ma mäletan, mis vahepeal k6ik toimunud on. Aga lühidalt saan ikka kokku v6tta.
Augustis oli Julianil veel puhkus ning kuu l6pust algas kool. Uuel 6ppeaastal sai ta endale 5nda klassi, on nö kaas-klassijuhataja. Tema klassis on 10 6piraskusega last, kellest 2 on autistid. Nii käib ta ühega neist koos vetsus ning proovib nutvate 11-aastaste tüdrukutega hakkama saada. Vahel 6htuti parandab ta nende inglise keele tunnikontrolle ja mul on nii temast kui ka neist lastest kahju. Eks kogu asja teeb raskemaks nende laste kodune olukord - pooltel vanematel on oma laste käekäigust suva. Kodus ei aidata ja tihti saadetakse lapsed katkiste tossude ja mustade riietega kooli.
Ma pean nüüd ausalt tunnistama, et peale kahte rasedust ja beebit olen ma veelgi emotsionaalsemaks ja 6rnemaks muutunud. Vaatan uudiseid süüria lastest ja nutan, näiteks. Aga neist Juliani klassi lastest on mul nii kahju. Ja Julianist ka - 6petaja ei ole enam lihtsalt informatsiooni ja teadmiste jagaja vaid ema v6i isa asendaja, kasvataja ja psühholoog. Kahjuks ei valmistata neid selleks kuidagi ette, nii hüppas ka Julian justkui tundmatus kohas vette. Integratsioon ja inklusioon on sellised v66rs6nad, millest ülikoolis ainult räägitakse, aga kuidas neid igapäevaselt ka klassikollektiivis kasutada, seda ei 6peta keegi. Järjest enam veendun ma, et minust 6petajat ei saaks. Ma lihtsalt nutaks 6htuti end magama, m6eldes neile lastele. Lootusetu, noh!

Augusti l6pus algas ka lasteaed. Esimesed paar nädalat harjutasime jupi kaupa ja nüüd on Säde üks täie6iguslik lasteaialaps. Naljakas tunne täitsa, sest ma pole ise kunagi ju lasteaias käinud. Eks paar probleemi meil oli sellega, ent üldjoontes on k6ik kena ja lasteaed on super. Esimesed s6brad on tekkinud ja esimesed lollused 6pitud.
Meie lasteaed erineb ikka palju teistest lasteaedadest ja mul on selle üle paganama hea meel. Sünnipäevade tähistamisel on lausa soovitatud, et vanemad kaasa lööksid, muudel tähtpäevadel samuti. Nii oli meil hiljuti selline "kartulipidu" - üks rühm tegeles kuu aega 6unte ja teine rühm kartulite teemaga. Ühel pärastl6unal siis tähistasime kartuleid ja 6unu - saime igasugu maitsvaid küpsetisi nendest, lapsed said p6se peale kartuli v6i 6una maalitud. Mängisid igasugu mänge, laulsid ja tantsisid. Täitsa nunnu kohe :)
Nüüd tuleb meil reedel Martinsfest, püha Martini pidu. Lapsed jalutavad laternatega läbi linna. Ootan huviga :)

Ent kui Säde sai lasteaeda harjutatud, algas oktoobri algusest (meie meelehärmiks kuu aega hiljem, sest see Jugendamt on ainult troppe täis, ausalt) Johanni harjutamine. Ta hakkas meie päevahoiutädi juures käima ja olgugi, et mu emasüda ikka jubedalt pabistas, läheb k6ik suurepäraselt. Kahjuks oli ikka jubedalt stressirohke aeg, sest pidin selle harjutamise kiirkorras tegema, kuna ülikool algas ka oktoobris. Nii ma siis viisin hommikuti Säde lasteaeda ja s6itsin rongiga päevahoidu, hiljem tagasi, t6in Säde ära ja koju koristama ning süüa tegema. Ikka jubeeee. Nüüd aga käin juba paar nädalat m6nel päeval nädalas koolis ja loen sadu lehekülgi nädalas. No üritan lugeda, sest kahe lapse ja majapidamise k6rvalt ei ole ausaltöeldes ikka eriti aega :D No mis supi sisse ma küll sattunud olen!

Hõissa pulmad! Jälle.

Ma istun siin juba mõnda aega ja ei viitsi kohe mitte midagi kirjutada. Olen beebiga üksi kodus ja peaksin magama, arvestades mu unepuudust.
Panen siis ühe pildi Julli õe kiriklikust pulmast. Nautige! :)
 
Head ööd.

We've got a lot of catching up to do..

K6ik magavad ja ma istun arvutis. Tegin endale just tassikese teed ja söön ploome. Viimase kolme nädala jooksul on maailmas, ning üha enam ka Euroopas ning Saksamaal, palju kurvakstegevaid sündmuseid aset leidnud. Vahel ei julgegi enam uudiseid vaadata ega raadiot käima panna. Aga siis tahab Säde 6htusöögi ajal muusikat kuulata ja nii me siis n6ksume muusika taktis kuni järgmiste uudisteni.

Palju on viimase 3 nädala jooksul juhtunud. K6ige tähtsam mulle endale on, et olen paremini magama hakanud. Ja kuna Säde päevahoiutädi kuni tänaseni puhkusel oli, ei pidanud ta varakult ärkama. Nii magas ka Johann hommikuti kauem. Julian on veel kuni 23. augustini kodus, ent peab hakkama juba uueks 6ppeaastaks ettevalmistusi tegema. Siiski saab ta mind veel kodus aidata ja ma olen nii tänulik. Käime peaaegu iga päev neljakesi jalutamas ja nagu pool maailma, jahime Pokemone. Julian mängis seda juba enne kui see Euroopas välja tuli ja nii on tal väike edumaa. Aga väga hull see s6ltuvus pole, siin tundub hullemaidki olevat, kui ma veidi ümberringi vaatan. Naljakas on küll, kuidas mängijad paaris v6i mitmekesi ringi jalutavad v6i kuskil kogunevad. Ütlemata l6bus oli aga kui me eile (pühapäeval) Fürstenaus (ilus linn Alam-Saksimaal) olime - Jull pani ühe Pokemone ligi meelitava mooduli käima ja me v6isime aknast jälgida kuidas koheselt grupiviisiliselt rahvast kohale voorima hakkas. Päris l6bus.

Aga mis siis vahepeal suuremat juhtunud on? Juliani 6de abiellus nädalavahetusel kiriklikult, printsessikleidi ja looriga ja puha. Sellest pean vist pikemalt rääkima. Enne aga pean näitama, mis toimus nende Polterabendil nädal aega tagasi. Siin on vana komme enne pulmi noorpaari kodu ette portselani kildudeks visata, nii et nad kilde koristama peavad. Killud toovad ju 6nne. Ja kui veidi on ära koristatud, loobitakse juurde, v6i aetakse killud uuesti laiali (v6i kallatakse ämber kildudega ümber). Seda organiseerisid algselt naabrid ja s6brad, aga tänapäeval lööb pere ka kaasa. Kuuseokstest suur pärg punutakse ka, valgetest krepppaberitest roosidega, mis siis ümber välisukse pannakse. Seda käis Julian siis tegemas, enne käisid nad lausa metsas puid raiumas. Ma kirjutasin Facebookis kohalikus ostan-müün-vahetan grupis, et kas kellelgi on juhuslikult koledat serviisi ära anda ja nii me saimegi terve banaanikastitäie vanu taldrikuid ja tasse, sekka kaks suurt supitirinat. Vahetasime paki Haribo kommide vastu.
(Pildid mingis imelikus valguses telefoniga tehtud, vabandan juba ette ära. Kaamera aku oli tühi!)

Peigmehe perekond vanikut kaunistamas.

Just kui noorpaar suurt ämbritäit tühjendamas oli, k6las maja eest uute purunevate taldrikute klirin...

Eetrivaikus

Pikk vaikus on tingitud mu magamatusest ning stressitasemest. Mul pole ausalt aega arvutis istuda, sest iga vaba hetk läheb koristamise või magamise peale (ja seda viimast ei jõua ma ka piisavalt teha). E-posti jõuan kord nädalas kontrollida ja noh, facebookis ja Instagramis käin ikka, aga ainult siis kui parasjagu last toidan, siis on üks käsi nagu vaba.
Homse pean veel üle elama, siis on armsal abikaasal puhkus ja ta saab mind kodus rohkem aidata. Ehk siis saan öösel magada ka, kuna ta on nõus poissi öösel valvama. Ma pole 7 kuud juba rohkem kui 3 tundi järjest maganud. Okei, paar ööd on ikka see ka õnnestunud, ent neid eriti ei mäletagi. Rohkem on öid, mil ma iga 1-2 tunni tagant ärkvel, läbi une nuttev laps süles. Hetkel on tunne, et ma jään juba enne oma 30ndat sünnipäeva küüru. Paksuks lähen ju niikuinii. Ära minestanud veel pole, aga eks ma kasutan televiisori abi ka, panen Sädele KIKA käima (või Lotte, mis üha enam tema lemmikuks muutub) kui tunnen, et enam ei jõua - siis saab veidi puhkust. 
Kohutav ema olen vahel, jah. Aga ega ma hetkel midagi muud ei jõuagi olla - ainult kodune ema kahe lapsega. Depressiooni veel pole, aga kes tahab, võin kunagi pikemalt seletada ja muljetada, et kuidas siis on unepuuduse ja kahe lapsega koduseid toimetusi teha, 2-3 korda päevas süüa teha, lapsi magama panna ja pesta, iga päev kahe lapsega 1-2 korda jalutamas käia, pluss poest kotitäit söögikraami ja mähkmeid koju tassida. Kisav 2,5-aastane käeotsas. Ahjaa, samal ajal ühte last mähkmevabaks saada ja teist last toiduga harjutada. Pluss lasteaias tutvumispäevadel käia. Hulluks võiks minna nii neli korda päevas, aga siis nad otsustavad, et on maailma kõige armsamad ja nunnumad ja Säde paneb mul käed ümber kaela ja ütleb, et "oi, kinni jäi!" ja enne lahti ei lase kui keegi ta käele musi annab.
Ja kui nüüd aus olla, siis on Säde üks ütlemata tark ja hea laps võrreldes paljude omaealistega. Tänavale ei jookse ja kui me ilma papata linnas oleme, käitub väga hästi (eks see issi ikka ju tassib ja nii). Ütleb palun ja aitäh ja noomib kui keegi midagi valest teeb.
Johann aga naerab ja naeratab päev otsa. Roomab nagu sõjaväelane õppustel ühest toast teise, käib Kiisu saba sikutamas ja naerab kui Säde talle tantsib või niisama lollitab.

Ja ma ei vahetaks oma praegust olukorda mitte millegi vastu. Magamata ööd saab ju järgi magada kunagi. Olen veel noor ja püsin ka 4-5 tunnise magamise järel jalul - olgugi, et see vahetevahel kaheldav on. Täna näiteks võttis mu prints lapsed kaasa ja läks metsa jalutama, ma sain 2 tundi magada. Mis nii elul viga!
Mina ise tahtsin neid lapsi ja no olgugi, et keegi magamata öid just ei soovi, kuuluvad need vahel lihtsalt asja juurde. Teadsin algusest peale, et Sädega vedas, sest ta magas algusest peale hästi. Seekord nii ei vedanud. No biggie. Elan üle.

Olge paid! Saksamaa kaotas just Prantsusmaale ja ma saan magama minna.

Sattusin kollaažidega hoogu, säh nüüd pildiuputust

 Kuna meil seinad veel üpriski tühjad (ja valged), sügelesid mul juba ammu sõrmed - tahtsin midagi ilmtingimata ära värvida! Ja esimeseks ohvriks sai Säde tuba, või noh, üks sein. Sädel on üks lemmik multikas, Mouk - ühe karu ja tema sõbra Shawapa seiklused ümber maailma - jalgratastel!
Säde on siiani sillas, muudkui räägib oma "üllatusest" seinal.

 Mu armsas ülikoolilinnas Münsteris oli sadamafestival ja kuna taevas veel üpriski hele tundus, sõitsime kohale, et mu uut lemmikut laeva vaatama minna. MS Günther* on ühe tudengi viimase paari kuu töö. Detsembris võitis ta miljonärisaates miljoni ja lubas meile Münsterisse sellise laeva teha, ürituste ja pidude jaoks. Kuni oktoobrini on nad välja müüdud ja broneeringuid on isegi juba aastasse 2020!

Kui neljapäeval jälle üks kristlik püha oli (Fronleichnam), läksime me üle piiri Hollandisse lasteriideid ostma (me oleme täielikud emme-issi, appi) ja niisama jalutama.

Sattusin piltide kombineerimisega hoogu. Siin paar pilti siis meie linnast, või pigem lilledest. No neid ei saa jätta pildistamata.







* MS Günther sellepärast, et noormees lubas miljonärisaates oma laeva saatejuhi järgi nimetada - Günther Jauch, kes juhuse tahtel ise Münsterist pärit on, seal aga vist vähemalt 40 aastat käinud pole. Septembris tulevat ta aga laeva ristsetele - see siin suur asi. :) 

Emadepäev vol 3

 ...ehk veel üks põhjus naaberlinnu avastada. 

Maibaum - 1. mail pannakse paljudes linnades sellinepuu püsti, suure naabruskonna peo ja kõnedega.

Suvega jõuab ka võilillehooaeg. Pusteblume!

Allikavees.

Kandi kõige vanem kirik tuli ju ka üle vaadata, ehitatud 9ndal sajandil (algsel kujul kahjuks MITTE säilinud) ohvripaiga ja iidse pühapaiga kohale - tüüpiline näide kohalike kultuuride alistamisest. Kristlus, juhhei!

Kõige pisem ka kaasas muidugi.

Uut prügikasti ootame ikka veel.Vahepeal jõudis suvi kätte jõuda ja sirelid õitsema hakata. Potis kasvavad mul paprikad ja maasikad (salatid korjasin juba ära), pärastlõunad veedame rõdul patjade peal mürades ja meie jäätisekonsumeerimine on kahtlaselt tõusnud.
Väljaminek võtab nüüd veidi rohkem aega, sest põnnid tuleb päikesekreemiga üle käia, ent vähemalt ei pea ma enam mütse-salle-jopesid selga ajama kellelegi.

Kui keegi mäletab toda juhtumit, mil keegi naabermajast meie autole sisse tagurdas  - siiani pole see juhtum lahendatud. Aga hea on näha, et politsei tegelikult ka tegeles asjaga. Oletatav tagurdaja kutsuti isegi ülekuulamisele, ent kuna ta tegu eitas, ei saanud loole veel punkti panna. Nüüd käib asjaajamine autorendifirma kindlustuse kaudu, naabrimees pidi teist korda tunnistuse andma (kindlustusele ei piisanud politseile antud tunnistus) ning nüüd ootame. Kui kogu jant läbi (autole tehti kahjude ülevaatus, läheks üle 2000 euro maksma!), viime naabrimehele kinkekorvi vist. Pudeli veiniga. Häid naabreid peab hoidma.

Vahepeal oli mu kalli kaasa lõpetamine ning väga pingeline töö otsimise aeg - kuna ta jaanuaris kuu isapuhkust võttis, saab ta tunnistuse/diplomi teistest kuu aega hiljem. See tähendab aga, et ta sai/saab ka kuu aega hiljem tööle kandideerida kuna igal pool peab hinded ette näitama. Juulis saab aga kooliaasta läbi ning raske on midagi suveks saada. Sinna kooli, kuhu ta nii väga ise tahtis, vist ei saa, ent kui ta eelmisel nädalal üle 20 kooli läbi helistas, kutsuti ta järgmisel päeval ühte neist vestlusele. Ning tundub et sinna ta jääbki, ja juba juunist. Nüüd ootame veel lepingut ja siis on kõik ametlik - ma olen ühe superlaheda ja motiveeritud õpetaja abikaasa! Ametlikult. Jama ainult, et see kool meist 40-minutilise autosõidu kaugusel on. Ent raske on siin hetkel õpetajana tööd leida, olgugi, et paar aastat tagasi kuulutati, et õpetajatest on puudus. Nimelt pannakse siin palju Hauptschule-tüüpi koole kinni ning avatakse uusi (Sekundarschule, Gesamtschule). Kõik õpetajad, kes niiöelda vanadest koolidest üle on, pannakse uutesse. Meesõpetajatel on siiski vist igal pool eelis, sest neid on vähe.

Mina kavatsen lõpuks ometi sügisest edasi õppida, selleks on aga Johannile päevahoiutädi vaja. Siin on neist aga puudus ning meie praeguse Brigitte juurde ta ei jää, sest ta elab meist nüüd kaugemal ning ei jääks hommikuti Juliani tee peale ka. Rongi või bussiga minnes peaksime tund aega varem alustama. Pigem otsime kedagi meile lähemal, sest augustist pean ju hakkama Sädet lasteaeda viima ja sealt ka tooma - oleks hea kui saaksin mõlemad viidud ja toodud nii, et ma ka kooli jõuaks. Eks siis ka selgub, mis ajal Jull kodust lahkub ning kas ta meid selles aidata saab.
Ja kui nüüd aus olla, siis ma üldse ei oota Säde lasteaia harjutamist JA Johanni päevahoiu harjutamist. Tänu taevale ei lange need ühele ja samale ajale - saab enne ühe kaelast ära kui teine algab. Ja noh, ma ei oota tegelikult ei lasteaeda ega seda päevahoidu, tahaks oma lapsed ikka kodus hoida, aga kuidagi peab ju see kogu jant edasi minema. Lasteaed on oluline osa kasvamises, eriti kuna Säde meil keeleliselt veidi segamini on, siis saab vähemalt saksa keeles tugevama aluse. Johanniga saab aga raske olema; ma arvan, et mina valan rohkem pisaraid kui tema.

Kui Säde mu 7 aastat vana koti enda omaks kuulutas.

See laps roniks hommikust õhtuni vist.

Kui me ratastega teel olles metsast ühe vanasse taluhoonesse tehtud kohviku leidsime ning pererahvas Sädele tasuta tassikese kakaod andis. Ma armusin neisse lihtsalt koheselt.

Teed sai ainult kannuga ning koogitükk oli poolepannine.

See serviis!

Võitlus uue prügikasti eest ning Iron Maideni müts.

Mul on vahepeal nii palju ideid olnud, millest kirjutada, et kui lõpuks õhtu kätte jõuab ja ma end läpaka taha istutan, ei ole mitte ükski neist meeles.

Üks tobe ja juukseid peast kitkuma ajav "asi" on küll.
Novembris teatasime me oma majahoidjale (tema suhtleb kortereid üüriva tüübiga, too elab Belgias kuskil), et me tahame suuremat Restmüll prügikasti. Siin ju teatavasti sorteeritakse prügi, ning kõik, mis pole ei biolagunev ega ka ümbertöödeldav pakend, pannakse musta konteinerisse (see Restmülltonne siis). Uue beebi tulekuga kasvas mähkmete hulk ning sinna kõige väiksemasse nad enam ära ei mahu. Uusi prügikaste tuleb aga linnalt taotleda, majaomanikel on see lihtne, sest saavad ise otse linnale avalduse teha. Meie peame aga kinnisvarafirma kaudu seda ajama, sest nemad on siin vastutavad. Olgu, saime vastuseks, et maksku me linnale siis 10 eurot ning nemad tegelevad taotlusega. Detsembris kandsime linnale raha üle ja jäime ootama... ootame siiani. Oleme paar korda juba majahoidjale meelde tuletanud, tema siis omakorda lubab majaomanikuga rääkida. Sest meie ootasime ja ootasime ja arvasime, et linnal võtab see lihtsalt nii kaua aega. Seda prügikasti tühjendatakse iga 2 nädala tagant ning iga 2 nädala tagant me ka uut prügikasti ootame, pikisilmi. Lõpuks helistas Julian linnavalitsusse ja talle öeldi, et raha on neil juba ammu käes, aga mille eest me neile maksime? Nemad pole mingit avaldust saanud. Kah tore.
Seega kokkuvõttes me ootame, ikka veel.

Vahepeal käisin jälle põgenikega kohvitamas (pigem teed joomas) ning kooki söömas. Sain ühe noore abielupaariga Damaskusest tuttavaks, nad jutustasid oma läbielamistest ja sellest, kuidas nad nüüd uuele keelekursusele läksid, mis teises linnas on ning kuidas nad igal hommikul selle pärast kell 5 ärkama peavad.
Huvitav programm on välja mõeldud, et neid tööle saada - alguses kuu-kaks keeleõpet, siis suunatakse nad praktikale mõnda firmasse, nende erialal. Peale praktikat (kus õpivad erialast keelt) pakub firma neile ise tööd või nad lähevad tagasi kursusele, kust neid juba edasi aidatakse kandideerimisega jne. Iseasi kas nad oma väljaõppele vastava töö saavad, loodame igastahes. Mees on selline alternatiivne (ma alguses ei uskunudki, et nad Süüriast, sest nad nägid nii vabameelsed välja, mehel Iron Maideni müts ja kitsehabe) bändimees, kelle repertuaaris veidi karmimat muusikat, kuid kuna Süürias see keelatud on, töötas helimehena filmidele. Naine (minuvanune) tegeles lastesaadete tõlkimisega televisiooni jaoks.
Säde oli, nagu ikka, päeva superstaar. Kõik tahtsid oma lapsi temaga mängima tuua ning temaga pilti teha. Blond ja sinisilmne, nagu ta mul on. Ma hakkan arvatavasti neil lastel silma peal hoidmas käima, ent eks näis. Mul pea igasuguseid ideid täis, pole ainult kellega neid arutada. Eelmisel suvel ühe kultuuri valdkonnas tegeleva naisega arutasin ühest mu ideest ning ta viis selle ilma minuta (ning ilma isegi mulle sellest rääkimata, lugesin ajalehest kui üritus läbi oli juba) täide. Nüüd nagu enam ei raatsi igaühega oma mõtteid vahetada. Mu ainus võimalik partner projektides töötab alaealiste pagulastega, õpib kaugõppes ülikoolis, tegeleb kodus lastega ning on vabatahtlik tõlk araabia keelt kõnelevatele sisserändajatele. Mõni ime, et tal mu jaoks eriti aega pole. Ent küll ma talt mõned tunnid kord röövin.

Olgu, kell on kümme ning arvestades kui vähe ja kui kehvasti ma öösiti magan, peaksin ma juba ammu põõnama. Musid-kallid-paid. Nagu kunagi popp kirjutada oli.

Emsflower Erlebnispark - kuidas me troopikamajas ja lillede "tootmist" vaatamas käisime

Liblikamaja! Minu üks unistustest läks täide. Kahjuks ei lasknud Säde mul seda pikalt nautida, aga NII LAHE! Nii palju ja nii suured liblikad.

Gerberate kasvandus, näiteks.

Meist umbes pooletunnise autos6idu kaugusel on selline uskumatult suur aiakeskus, kust on v6imalik absoluutselt igat sorti taimi ja kaunistusi endale aeda osta. Selle k6rval on veelgi suurem hoonete kompleks, mis enamasti suurtest hallidest koosneb. Seal kasvatatakse lilli ja juurvilju, mis siis igale poole Euroopas laiali saadetakse. Firma on oma taimedealast teadmist hästi ära kasutanud ning nii on neil ka üks suur troopikamaja kalade, papagoide, liblikate ja erinevate lindudega. Siia sinna väikesed istumisnurgakesed kose ääres. Eelmisel nädalavahetusel tähistas firma oma 10. sünnipäeva ning avas oma muidu suletud uksed huvilistele. Sissepääs troopikamajja oli samuti tasuta, siin-seal tehti muusikat ja jagati lastele 6hupalle. Me ei pidanud pikalt m6tlema, s6itsime kohale ning heitsime pilgu peale. Neil on ise s6itvad masinad, mis väikeseid istikuid ühest kohast teise viivad! Meetritejagu lilli ja tomateid, paprikaid, suvik6rvitsaid...
Kuna me reklaamisime seda väljas6itu Sädele kui v6imalust suurt mänguväljakut külastada, pidime me l6puks ka sinna minema. Ja no oi kui suur see oli. Ma ronisin seal isegi ning lasin Sädega liugu (elusees pole nii suure liumäe peal käinud!), kuni üks poiss temaga peadpidi kokku "ronis" ja kogu mäng suurte pisarate ja ilma vabanduseta l6ppes. Poiss pani nii kiiresti plehku, et ma ei j6udnudki emal6vi mängima hakata.

Siis kui me tiigreid vaatamas käisime. Ja ühtegi head pilti neist ei saanud.

Kurgedel oli/on pesapunumise aeg, täitsa p6nev!

Näide sellest, kuidas mu 2-aastane minuga räägib: "Emme, guck, mehr pori!"
V6i siis: "Das siin!" , "Säde tekk/padi haben."

Ühes6naga mitmekeelsus rokib. Tal tekib küll rohkem s6nu, mis m6lemas keeles kasutusel on (pori/Matsche, juua/trinken, tüdruk/Mädchen, kiisu/Katze, kook/Kuchen jne), aga on ikkagi nii naljakas kuidas tema laused sellised segupudi on. Mina ainsana saan 100% aru, mida ta m6tleb. No Julian ka, ta taipab juba 2-aastase taseme eesti keelt küll. Aga päevahoiutädile pean ikka aeg-ajalt ütlema, kui Sädel mingi uus eestikeelne s6na kasutusele tulnud on.
Ma oleksin hiljuti peaaegu nutma hakanud, sest ta on nii paganama hea ja armas. Kord 6htust süües hakkas ta jälle lollitama ja tahtis lauale ronida (tahtis midagi laualt v6tta, mida me keelanud olime) ning ajas oma tassi ümber nii et laud ja p6rand märjaks said. Julian pahandas siis k6va häälega ja t6stis ta toolist välja. Säde hakkas nii südantl6hestavalt nutma ja ma siis proovisin talle seletada, mis juhtus ja mida ta tegi, et papa pahaseks sai. Ta läks köögist välja, nuttes. Paari minuti pärast tuli tagasi ja ütles Julianile naeratades: "Säde, lieb", mis siis tähendab, et ta on jälle pai laps. Ja s6i ilusti edasi. Appi, mul läks süda nii härdaks. Ta ju ei olnud paha laps, ta lihtsalt ajas oma jonni ja ignoreeris meie keeldu, see kuulub kasvamise juurde ju. Aga see, et ta ise sai aru, et ta rahunes maha ja enam ei lollita ja on pai laps... oeh.
Sama härdaks muutun ma kui ta Juliani kodus oleku ajal mulle kümme korda järjest ütleb "Emme, guck, Säde Papa Hause" - ta on nii 6nnelik, et Julian kodus on. Nad on suurimad s6brad, ta on täielik issi tütar, sellepärast ongi kahju et nad hetkel üksteist nii vähe näevad.

Eile käisin lasteaias esimesel kokkusaamisel, nii p6nev! Okei, v6ib-olla ma ei peaks nii elevil olema, et mu esimene laps lasteaeda läheb (eriti kui ma m6tlen sellele kui häbelik ta v66rastega on ja kui hirmsad teised lapsed olla v6ivad), aga osa minust on täielik emme. Ja augustist olen ma lasteaiaemme. APPI. Kas see ongi minu tulevik? Jepp - hakkab pihta see juustest täide otsimine, tuuler6uged ja öösiti oksendava lapse poputamine. No loodame, et k6ige hullemast ikka pääseme.
Meie lasteaed on vanemateühing (Elterninitiative, kuidas iganes see siis eesti keeles on), mis pole kiriku rahastada ja juhtida vaid lapsevanemate enda organiseerida. See tähendab, et emmed-issid löövad aktiivselt kaasa, käivad koosolekutel, korraldavad üritusi ja väljas6ite. Selline nagu suur pere. Ja lapsi on ainult 43 (see aasta on neil rohkem kui tavaliselt, sest meil siin ju ka asüülitaotlejaid palju, kelle lastele lasteaiakohti vaja on), seega üks väga väike lasteaed.
Ja kuna nad väärtustavad erinevaid kultuure ja laste tausta, proovivad kasvatajad (ja juhataja ise ka) natuke igast keelest 6ppida - nad soovivad sellega lastele näidata, et nad aktsepteerivad nende kultuuri ja kodust keelt. Nii geniaalne mu meelest. Aga sellest räägime edasi, kui keegi minult eesti keele tunde v6tma hakkab :D Sädel on kaks emakeelt ju (inglise keel, nagu varem mainitud, pigem passiivne), seega pole saksa keel talle uus, mitte nagu siia p6genenud peredel, kes peavad end uues kultuuri- ja keeleruumis sisse elama.

Eelmisel pühapäeva 6htul helises uksekell ja mul oli au rääkida meie naabriga k6rvalparaadnast. Esimese asjana küsis ta:
"Tere 6htust, andke andeks, et teid tülitan, aga kas see valge Twingo seal majanurga juures on teie oma?".
"Ee, jaa, on küll..".
"Sellele tagurdati just eest sisse, ma nägin k6ike oma aknast, jooksin välja ka, aga oli juba hilja.."

"..."

Ma siis kutsusin naabrimehe sisse, ajasin Juliani dushi alt välja ja olin ikka veel pahviks löödud. Naabrimehel oli taskulamp kaasas ja nii nad siis autot kontrollima läksid. Nähtavasti oli meie autole meelega otsa s6idetud, eesparkijal oli piisavalt ruumi ning ta lihtsalt tagurdas meie autole otsa ja lükkas seda meetrijagu tahapoole. Miks? Pole aimugi. Aga loll ta oli igastahes, sest ta s6itis rendiautoga ning politsei ütles, et neil pole raske välja uurida, kes sellega s6itis. Hah, paras talle. Meil maksab kindlustus lömmis nina kinni, aga tema saab rendifirmast eluaegse keelu. Ja kes teab mis veel.
Naabrimees oli aga super, ta ütles et jooksis kohe 6ue ja kisas veel sellele idioodile järgi. Ent loomulikult s6itis too edasi. Siis oli Härra L (ma ei mäleta ta nime, aga algas L-tähega vist) veidi autot uurinud ja k6ik paraadnad otsast alates läbi käinud ning iga korteri juures kella helistanud.  6nneks pidi ta ainult 7 korterit läbi käima.
Auto j6uab parandusse aga alles märtsis, sest Julian on hommikul kella 8-st kuni 6htul kella 21-ni koolis ja teeb tööd. 2 nädalat veel! Aahhh!


P.S. Ma armastan beebisid! Tehke k6ik beebisid, maailmal on vaja rohkem beebisid!

Little Johnny :)

Käisime karnevalil!