Sunday, December 28, 2014

Päris omad j6ulupühad

Esimest korda viimase nelja aasta jooksul veetsime me j6ulud omaette, kodus. Kaks päeva enne j6ule käisime kuuske ostmas, oi see oli üks m6nus ettev6tmine! Suurt me ei tahtnud, kuhu meil see mahukski. Plaanis oli väike puuke osta, mille laua peale panna saaks. Ostsime aga veidi suurema, mis kokkuv6ttes laua peale ei mahtunudki. Minu 6nn, sest ma tegelikult tahtsingi sellist, mis p6randale panna! :) Panime siis toanurka, lootuses, et Kiisu puu rahule jätab ja Säde ehteid maha kiskuma ei hakka. Ja vedas! Puu seisab, ehted ka! No alguses oli Kiisul veel see krae ümber, aga ka nüüd ilma kraeta ei puutu ta seda puud. Hea enne, ma ütleks. Säde käib vahel näpuotsaga kuulikesi katsumas ja siis "ooo" ütlemas. See pisike.
Julian vatras ju aasta otsa oma jeesuslapsukesest (Christkind), aga kokkuv6ttes lubas ta sellega hoopis järgmisel aastal pihta hakata. Et Säde ei saa veel sellest ju aru. No olgu.
Piparkoogid olid juba varem valmis tehtud, seega jäi meil j6ululaupäeval üle ainult salatit ja placintat teha. Moldovast oleme selle roa endaga siia kaasa v6tnud, ja sööme väga hea meelega. Ei tee tihti, seega j6uludeks sobis hästi. Muidugi ei puudunud hapukapsad ja vorstikesed. Selline lihtne segu kultuuridest. J6uludel peab ju endal hea olema.
6htul käisime jalutamas. Kui ma väike olin, viis paps meid Steniga ikka j6ulu6htul külma kätte jalutama, päkapikke otsima. Tagasitulles olid päkapikud juba kodus käinud ja kingid toonud. Nii tegime ka meie Sädega. Julian läks ees ja mina jäin veel veidikeseks tuppa :) Eks vaatame, mis järgmine aasta teeme. Aga omamoodi p6nev oli see küll, selline teistmoodi tunne oma perega pühi tähistada.
Magamaminekuajaks oli Säde omadega nii üleskeeratud ja nii elevil, et tal v6ttis kolm (!) tundi, et sügavalt magama jääda. Ikka ja jälle oli ta voodis püsti ja hüppas ja nuttis, tahtis välja oma uute mänguasjadega mängima. Lisaks sai ta mänguvaiba omale tuppa, eks ta siis seisis ja vaatas üle voodiääre seda vaipa. Kokkuv6ttes on ta hakanud oma magamiskotil lukku lahti tegema ja seda seljast v6tma. No ma ei tea, millega ta siis veel magama peaks. Ta rändab unes nii palju, et vahel on ta iga kord erinevas voodi nurgas kui kontrollimas käin. Tekki ja patja ma lihtsalt ei julge veel kasutada :D Sellised napakad dilemmad siin.
Esimesel j6ulupühal s6itsime siis Juliani ema juurde, sinna tulid ta nüüdse abikaasa pojad ka, üks neist v6ttis oma poja ka siis kaasa. Juliani 6de ja kutt olid muidugi ka platsis. Seal saab ikka kartulipalle (njämmmmm, Knödel/Klöße) ja liha (Roulade?) ja punast kapsast (Rotkohl) ja hapukapsast ja mida veel.
Me saime j6uludeks raha, oli kokku lepitud nii. Nii väga kui ma ka ei tahaks endale igast asju osta, läheb see raha hoiukassasse. Siht on silme ees ;)

Friday, December 26, 2014

Pühadejärgne pildisadu

Pükstest lapsel vist puudus ei tule..

20-minutiline kiisuvest, aka lihtsaim viis kass halvata. Niikui see selga sai, vajus ta kummuli ja liigutada ei tahtnud.

Laps kannab küll, mis emme kokku 6mbleb!

Piparkoogiuputus!

J6uluajal peab ka j6uluvinüülid välja otsima!

J6uludeks tegin placinta't, mida me Moldovast nii armastama hakkasime. Kartuli-fetajuustu-rohelise sibulaga.


Keravälk.

Okei, pildistamise tulemus. Marion augus.

Meie esimene (l6puks ometi!) päris oma kuusepuu!

Loomaarsti teenuste nimekiri on mul varsti peas vist

Veidi hiljapeale jäänud postitus, aga ma annaks kerge ülevaate mis kui palju kassi ravi puhul maksis. Ja siis kunagi j6uan j6uludeni ka!

13.12, laupäev. Julian läks erakorralisse Kiisuga. Tagasi tuli 130,34 eurot vaesemana.
Üldine ülevaatus -  24,00
Röntgen - 56,24
2 süsti - 18,60
Mingi muu ravimitasu  3,97
+ maksud 18,78 teenuste pealt + 0,75 ravimite pealt
Kaasa antud tilgad (mida me ainult ühe korra kasutada j6udsime) - 6,72 + maksud 1,28

17.12, kolmapäev. Kiisu oli neli päeva arsti juures. Maksis meil 1198,98 eurot.
14.12 :
Teistkordne ülevaatus - 21,00
Ultraheli ühele organile - 68,37
Veenikateetri paigaldus (on see 6ige s6na?) - 22,67
Kasutatud ravim - 7,07
Kuni 6-tunnine tilgutiinfusioon - 18,90
Kasutatud ravim - 2,00
Vereproov - 12,18
Lihtne vereuuring laboris - 12,15
2 Fotomeetrilist laboriuuringut (mis iganes see ka pole, saksa k. photometrische Laboruntersuchungen) - 17,82
Inhalatsiooninarkoosi alustamine kassil - 22,95
Kasutatud ravim - 1,52
Inhalatsiooninarkoos kassile, kuni 60 minutit - 67,04
Kasutatud ravim - 5,33
Monitoriga jälgimine (EKG, pulss, jne), kuni 1 tund - 67,01
2 inhalatsiooninarkoosi, m6lemad lisa 20 minutit - 43,56
Kasutatud ravim - 3,84
Monitoriga jälgimine, iga järgnev tund - 33,47
Mao-operatsioon kassile - 267,65
Kasutatud ravim - 21,22
Süst - 9,30
Kasutatud ravim - 0,03
Süst tilguti kaudu - 6,14
Kasutatud ravim - 0,89
Ööpäevaringne statsionaarne hooldus - 16,76

15.12:
Korduv ülevaatus - 14,00
Ööpäevaringne statsionaarne hooldus - 11,17
Kasutatud ravim - 3,34
Veenikaudne tilguti, ööpäevaringne - 28,34
Kasutatud ravim - 3,00
3 süsti - 18,60
Kasutatud ravim - 1,08
Vereproov - 8,12
Fotomeetriline (?) laboriuuring  5, 94
Kasutatud ravim - 4,54

16.12:
Korduv ülevaatus - 14,00
Ööpäevaringne statsionaarne hooldus - 11,17
Kasutatud ravim - 3,34
Veenikaudne tilguti, ööpäevaringne - 28,34
Kasutatud ravim - 3,00
3 süsti - 18,60
Kasutatud ravim - 1,08

17.12:
Korduv ülevaatus - 14,00
Pool päeva statsionaarset hooldust - 7,25
Kasutatud ravim - 3,34
Veenikaudne tilguti, kuni 6 tundi - 12,60
Kasutatud ravim - 1,00
2 süsti - 12,40
Kasutatud ravim - 1,86
+ maksud teenustele 173,19 + ravimitele 12,82

Lisaks tulid mingid muud ravimid, mida siis 16. ja 17.12 Kiisule anti ja meile koju kaasa anti.
2,00 + 1,97 + 4,91 + 13,76 + 3,94 + 3,09
+ maksud 0,77 + 3,55


18.12 käis Julian ju uuesti arstil, sest see opakas t6mbas niite välja.
See läks maksudega kokku 15,20 maksma.
24.12 käisime niite välja t6mbamas ja see oli 4,90.

Kokku: 1349,42.
Millest esimese päeva raha oli tegelikult ju nö m6ttetult makstud, kuna nad diagnoosisid ta valesti.

Palju 6nne teile kui teil on kass, kes närib igast jama! :D
Iseenesest pole ju palju asju, mis suure summa maksid. Aga need väiksemad summad kokku..

Me laenasime raha Juliani emalt. See on nii jube, ma juba kujutan ette teda seda tagasi norimas meilt. 6nneks ta saab aru, et me peame hetkel muuks koguma ja see ei ole meil nii lihtne.. vastik, l6i ikka m6nusalt suure augu meie säästmisplaani. Isegi raske ju suurt summat kokku saada, kui Julian ainsana töötab ja ma koolitoetust saan. :D Uue korteri otsingud on selle pärast kah nüüd tundmatusse tulevikku kadunud. Aga ma usun, et k6ik juhtub p6hjusega. Pidin ma ainult nüüd selle spordiklubi liikmeks hakkama, oleks saanud selle raha nüüd iga kuu hoopis vajalikumasse kohta panna. Ohjah.

Thursday, December 18, 2014

Kiisu on kodus!

Eile 6htul tohtisime Kiisu koju tuua. Anti kaasa see tore krae, millega me muidugi tükk aega lahingut pidasime, sest too neljajagne vingerdas end sealt pidevalt välja.
Meile näidati ka pilte operatsioonist ja ma pean end parandama, mitte ainult jämesool polnud ummistunud, vaid see teine ka, peensool. Sool l6igati kahest kohast lahti ja magu ka veel omakorda. Välja saadi ikka paras kogus roosakat l6nga. Ma tean küll, mis l6ng see on. Nüüdsest vaatan seda tokki hoopis teise pilguga.

Öösel oli v6imatu magada, sest ta koperdas selle torbikuga igale poole otsa. Mingil hetkel kolis Julian Säde tuppa madratsile, sest ta pidi enne seitset ärkama juba ja vajas und. Siis tuli Kiisu mu juurde ja magas hommikuni voodis.
Päeval ma teda sööma ei saanudki, nii pidin valuvaigistit tühjale k6hule andma. See oli ka omaette maadlus, aga viienda korraga sai ta selle alla neelatud. Säde käis päev otsa teda paitamas ja musitamas, nii armas. Nii pea kui Julian koju tuli, hakkas kass sööma. Muidugi ainult kui Julian tal k6rval istus. Kummaline. Nii saime vähemalt antibiotsi ka anda, see läks lihtsamalt. Oli mingi vedelik, mida suhu pritsisime talle süstlaga.
Pärastl6unal käisime jalutamas, kohvikus ja poes. Tagasitulles polnud kassi kuskil. L6puks leidsime ta kapi tagant, see krae lahtikisutuna kaelas rippumas, nööri otsas. Takkaotsa selgus, et ta oli suutnud k6hult plaastri ära kiskuda. Julian siis kihutas jälle arstile, seekord meie omale. Sinna polnud veel teine loomaarst haiguslugu saatnud, seega tegelesid nad veel sellega ka.
Kokkuv6ttes oli ta umbes 2 cm niiti välja t6mmanud ja nüüd peab ta Säde bodiga ringi käima. Ma pean siin midagi välja nuputama, sest see bodi on talle väike. K6htu peab kuidagi katma.

Hoidke pöialt. See on nii absurd. Homme kirjutan kui palju see kogu jant maksma on läinud juba.

Pai!



Tuesday, December 16, 2014

Kiisu

Kurvemat uudist ka - Kiisu on haiglas. V6i noh, loomaarsti juures. See on nii uskumatu lugu, et ma ise olen siiani nii endast väljas veel.
Reedel oli siis Juliani ema registreerimine ja kui me 6htul koju tulime, avastasime, et Kiisu oli neli korda oksendanud ja meile voodisse pissinud (seda pole ta kunagi teinud). Olgu, arvasime, et äkki on pahane miskipärast ja näris ehk mingit kilekotti v6i midagi, et see segab kurgus v6i k6hus. Aga siis vaatasime, et ta pole liivakastis käinud ja söönud ka väga midagi. Hm. Muretsesime natuke, aga kuna ta on varemgi lollist peast pakkepaela närinud ja selle siis ise välja saanud, arvasime, et seekord läheb samamoodi.
Aga ei.
Öösel oksendas ta umbes iga 2 tunni tagant, see oli nii hull. Unesegasena kuulsin-nägin Juliani pidevalt Kiisut otsima jooksmas. Ta peidab end tavaliselt kas siis laua v6i voodi alla. V6i hoopis diivani taha.
Laupäeva hommikul helistasime valvearstile (teises linnas), kuhu Julian temaga siis kohale s6itis. Tehti röntgen, mis näitas, et sool on jah täis, aga et miks ja kuidas, väga öelda ei osatud. Arvati, et midagi tekitab k6hukinnisust ja sellepärast tal paha ja liivakastis ei käi. Kuna ta aga selleks ajaks midagi joonud ega söönud polnud, süstiti talle naha alla suhkruvett, et tal vedelikupuudust ei tekiks. Ise ta ju jooma polnud n6us. Anti veel mingit rohtu, mis pidi tal aitama uuesti sooletegevuse tööle saada. 6htul andsime veel midagi valude vastu. Kuna öeldi, et rohi hakkab m6juma ja ta vedelikke saab, läksime me küll veidi raske südamega Juliani ema peole. Aga muud me teha ei saanud ju, ta ei lasknud end isegi süles hoida eriti. Istus lihtsalt diivani taga terve aja ja nägi nii 6nnetu välja. Keerasime veel radikad soojaks, et tal kehatemperatuur enam ei langeks.
Laupäeva hommikul tulime tagasi koju, Kiisu peitis end ikka veel. Joonud-söönud polnud jätkuvalt mitte midagi, liivakastiga samad lood. Olgu, asi muutus kriitiliseks, kolmas päev juba. Julian siis helistas ette ja läks uuesti arstile. Seekord oli teine arst ja nad tegid ultraheli, kus nägid, et midagi blokeerib tal jämesoolt (vist on see 6ige organ, vabandage, bioloogid). Tähendab, kass on midagi sisse söönud. Jess. Julianile anti kaks valikut: ta kas on n6us operatsiooniga, mis koos raviga läheb ikka m6nusalt maksma, v6i panevad nad kassi magama. Olukord läks järsku väga t6siseks. Ma ei oleks suutnud ise selles olukorras vist selge peaga küll seal seista. Kokkuv6ttes opereeriti Kiisut pühapäeva 6htul, sest iga mööduv tund tegi olukorra kriitilisemaks. L6ikasid k6hu kolmest (!) kohast lahti ja leidsid sealt palju... l6nga, oeh. See on nii absurd. Loomaarst ütles, et pole sellist asja oma 15-aastase karjääri jooksul näinud, et kass nii palju l6nga alla neelab ja see kogu tema soole ära ummistab.
Mina tunnen end muidugi süüdi, minu l6ng ju. Kellel tohmanil veel siin kasti sees kudumisasjad on... Mul m6istus ütleb, et ei saa ju k6ike ära peita, ja kes selle peale üldse tuleks, et üks kass l6nga sööb. Aga süda valutab ja peas käivad ringi m6tted stiilis "aga kui...".

K6ige hullem on möödas, operatsioon ja sellele järgnenud öö. Kiisu aga ei taha süüa iseseisvalt, nagu kuulsime. Noh, ma saan temast aru, ta on stressis ja masenduses ja arvab, et me jätsime ta maha ja siis veel valu ja v66ras koht.. muidugi on ta stressis. Muidugi ei taha ta süüa. Meil alguses lubati teda vaatama minna, aga kuna ta pole sööma hakanud, siis paluti seda mitte teha. Arst arvab, et Kiisu laskub suuremasse masendusse kui meid näeb ja me teda kaasa ei v6ta. Nii ootame me siin telefonik6net sealt v6i helistame ise, et uurida olukorda. Koju tahaks Kiisut...

Ravikulud lähevad kalliks, aga Kiisu on üks osa meist. Meie pere. Ja oma pere eest teed sa ju k6ik, mis saad. Lööb nüüd meie säästuplaani veidi sassi, tekitab meile stressi, aga kui kass kokkuv6ttes terveks saab, on see ju seda väärt.

Saatke häid m6tteid!

Kui ämmamamma otsustas abielluda ehk kuidas Marion ja Julian esimese pulmatantsu tegid


 Reedel, 12.12 kell 15:15 andsid Juliani ema ja ta elukaaslane "ja"-s6na. Registreerimine toimus ühes väikeses linnamuuseumis, väikeses ruumis seal. Ja siis 6nnitlemiseks oli pool tundi kuskil köögis samas majas.
Pildil on väike Säde oma printsessikleidiga, mille ta muidugi ära mökerdas, ja Luis, Juliani ema abikaasa pojapoeg.
Hiljem läksime fotostuudiosse pilte tegema (no nii halb, appi, ma pidin k6huli maas olema, kleidi ja umbes 10-sentimeetriste kontsadega!) ja siis sööma.
13.12, laupäeval, oli siis selline pulmapeo moodi asjandus.
Kohale kutsutud k6ik tuttavad ja sugulased. Taaskord sain kätt suruda paljudel, kelle nime ma ei tea, aga kes minust peaaegu k6ike teavad. Nii arvas üks Juliani ema abikaasa (Ulrich) endine töökaaslane, et ma vist saksa keelt ei m6ista ja rääkis hästi aeglaselt ja väga ilmekalt. Kuigi ma olen kindel, et ma olen teda viimase nelja aasta jooksul rohkem kui korra kohanud...
Pidu toimus "noorpaari" tantsukoolis (seltskonnatants), üllatusesinejateks olid stepptantsijad..


Mina tegin natuke pilte, meenutuseks, ja Juliani 6ega orgunnisime väikesed l6busad aksessuaarid, millega siis naljakaid pilte teha. Mingi proff ma ju pole, aga loodan, et jäävad piltidega rahule. Peangi hakkama neid tasakesi sorteerima.
Ja siis, appi. Ma läksin vetsu, enne mida Juliani ema veel ütles, et me peame kohe k6ik saali kogunema. M6tlesin, et käin kähku ära. Kuulsin veel, kuidas keegi mikrofoni pruudikimbust rääkis. Omaette m6tlesin, et ma ju niikuinii "ära lubatud" ja kuna kuupäev ammu paigas, siis ma küll seda kimpu püüdma minema ei pea. Astusin vetsust välja ja üks naine ootas mind seal, ütles et ma kähku saali läheksin. Okei, kahtlane.
Läksin saali ja seal seisid teisedki "vallalised" daamid. Juliani ema hoidis kimpu käes ja hakkas jutustama.. mingil hetkel ma taipasin, et okei, nad ju ootasidki mind, appi. Ja siis ütles ta, et kuna on teada, kes järgmisena abiellub, siis annab ta kohe selle kimbu mulle. Mul oli nii imelik olla :D Ma ainult naersin. Ja siis, muidugi, pidime me Julianiga 60ne inimese ees tantsima. No tere talv. Ja laul? Helene Fischer "Atemlos" - katsu sa selle järgi korralikult tantsida. Nii me alguses siis valsitasime ja siis rokkisime ja hüppasime ringi. Ma olen täiesti kindel, et pealtvaatajad meid hulludeks pidasid, aga fakt on, et Julian ei oska valssi tantsida (olen tulutult teda 6petada üritanud) ja enne kui me päris piinlikku olukorda sattunud oleksime, tegime improt. Need minutid venisid ikka küll. Ja samal ajal k6ik plaksutasid rütmis kaasa. ISSAND JUMAL KÜLL.

 Me hirmuga ootame fotostuudio pilte. Sest andke andeks, aga sakslaste "stiil" on tihti ikka alla igasugust arvestust. Ma ei tahtnud ju üldsegi sinna minna, aga "perekonna" kohustus, bah. Eks näis kuidas me suveks fotograafi leiame :/

Countdown läuft!
Viie tunni pärast on ülikool selleks aastaks läbi!
(Jätame välja m6ned kodused ülesanded, mis ma vaheajal tegema pean, AGA PUHKUS ALGAB KOHE VARSTI!)



Siis saan jälle siia kirjutada. Mul on nii palju vaja teha. Kuusk otsida ja kaunistada ja 6mmelda ja kinke pakkida. Ja piparkooke küpsetada.
Mul on null j6ulutunne siiani (no kui 6ues sajab peaagu 24/7, kuidas muudmoodi saabki?), aga äkki nüüd leian oma j6ulud ka üles?

Hihi.

Tuesday, December 9, 2014

No pole naljakas. KUU AEGA pole ma kirjutanud midagi. Tule taevas appi.
Mul pole jah aega. Pooleliolevad 6mblustööd kuhjuvad magamistoas, ideid tuleb muudkui juurde. Kooli jaoks on vaja mingi miljon sotsiaalteoreetilist teksti läbi lugeda ja analüüsida ja ettekandeks ette valmistada. Ja kuna mu peaaegu ainus vaba aeg on 6htuti alates kella kaheksast, siis ei j6ua ma väga kuskile oma asjadega. Kella kaheksaks olen juba tihti kutupiilu.
Ja siis ma hakkasin ju j6usaalis käima, appike. V6tsin ikka väga kaua hoogu, aga lepingu ma ära tegin ja nüüd pole pääsu. Targa masina arvates peaksin ma hoopis kaalus juurde v6tma ja mis iganes aga vähemalt on treener ise ka selline väiksem naisterahvas, ei sunni ta mind nüüd selleks küll. Vähemalt pulmadeks saan saledaks! Juhuu!


Ah, pagan. Ma olen ikka nii kutu, ei j6ua lausetki l6petada.
Julian valmistab veel tunde homseks ette - mul on temast nii kahju. Ta istub poole ööni üleval, magab vähe ja siis peab hommikust pärastl6unani lastele ajalugu huvitavaks tegema. Temast saab nii hea 6petaja, ma olen selles nii kindel. Aga see hetkeseis on hull. Soovige Julianile palju j6udu ja head und!

Head ööd!

Monday, November 3, 2014

Veidi vanemaid uudiseid

Ma peaks hakkama nimekirja tegema k6igest sellest, millest ma kirjutada tahan. Päeva jooksul tuleb mul muudkui ideid, et oh! sellest pean kirjutama 6htul, ja siis kui 6htu käes, olen k6ik ära unustanud. Mhhh.

AGA. Päev enne Säde sünnipäeva, 19.10, hüppas Julian hommikul ratta selga, et pagariärist saiakesi tuua. Tagasiteel, kodutänavas, tegi ta mingisuguse ekstreemse manöövri ja kukkus ratta pealt k6nniteele rinnakorviga. K6ht marraskil, peopesad katki, k6ik valus. Oli pühapäev ja me arvasime, et ootame. Esmaspäeva hommikuks oli olukord hullem juba, paremat kätt ta liigutada ei saanud, ei randmest ega 6last. Ja hingamine oli ka valus. Mul oli kohe kuri kahtlus, et tal ribi katki, seega kihutasin ta arstile. Sealt tuli ta tagasi retseptiga kangetele valuvaigistitele, sest ega katkist ribi ravida ju saa. Oi mul oli temast nii kahju, ma ju tean täpselt kui valus see on.
Nii oleme me m6lemad korra elus katkise ribiga hakkama saama pidanud. Julian otsustas omal ühe peaaegu täpselt aasta aega minust hiljem murda. No mul murti üks sünnitusel, seega mul endal polnud suurt kaasosa sellel.

Reedel oli Julianil vandeandmine. Siin on 6petajad riigitööl (tihti Beamter) ning peavad enne refendariaati (pooleteiseaastast praktikat, enne mida nad ametlikult 6petajaks ei saa) ametlikult ametisse kinnitatud saama. Tahtsin siis Sädega kuulata-vaadata kogu seda aktust/tseremooniat, aga Sädel oli nii hea tuju, et kilkas ja jooksis ringi ja lollitas ning ma pidin saalist välja minema. Tavaliselt kuuled ikka nutvatest lastest, kes k6nede ajal segavad, minu oma oli aga üleliia 6nnelik :D
Nüüd on ta kahepäevasel koolitusel meil k6rvallinnas ja ta ei tohi ööseks koju tulla, mis rumalus. Helistas juba ja oigas. Seega näen ma teda alles homme 6htul - niiiii imelik, noh. Jaanuaris s6idab ta nädalaks Berliini koolitusele, mis ma siis teen? Nii kaua pole ma Sädega küll üksi olnud, saab ääretult kummaline olema.
Ta pole nüüd aga täiesti "Beamter", aga "Beamter auf Probe". Päris "Beamter" saab temast juhul kui ta pärast refendariaati ametlikult ametisse v6etakse. Kahjuks ei anta k6igile 6petajatele seda staatust, nii ei tea me veel kuidas tal see kogu jant 1,5 aasta pärast välja näeb, "Beamter" saab tavalisest 6petajast rohkem palka ja tal on igasugused muud eelised. Nii näiteks on Julianil erakindlustus (Privatversicherung), mille alla ka mina ja Säde kuulume kui me abiellume. Hetkel pole m6tet Säde tema alt kindlustada, sest kokkuv6ttes maksaks see sama palju kui mina hetkel oma kindlustuse eest maksan. Ja mina ei pea eraldi Säde eest maksma, on nagu perekindlustusena paketis.


JA SIIS! Juliani ema abiellub uuesti. Sajandi üllatus! Aastaid väitsid nad, et ei, nemad küll teist korda abielluda ei taha, piisab neile kooselust küll. Ja siis kord kui me jalutamas olime helistas ja kutsus pulma, 12.12 - 13.12. Mina palun tehku pilte. No tere talv!
Aga me siis pinnisime ja pinnisime, et miks nüüd ikkagi jne ja tuli välja, et kui nad abielluvad, saab elukaaslane tagasi ikka VÄGA suure summa makstud maksudest. No kui suure? Ma ei julge seda välja öelda, sest ma olen allergiline inimeste vastu, kellel on nii palju raha. Ma tean, kuidas suur osa Euroopast elab, ma tean kui palju minu vanematel raha on ja mul hakkab iiveldama kui ma kuulen kuidas siinsed penskarid virisevad. Tahaks kotaga vastu pead virutada lihtsalt. Aga samas mul on tunne, et ma lihtsalt pean ütlema, seega teeme nii. Ma guugeldasin Eesti keskmist palka, sain Statistikaameti kodulehekülje. Kui see keskmine palk nüüd umbes 10,75-ga korrutada, siis saab umbkaudselt selle summa. Ma ei taha m6eldagi sellele, kui palju sissetulekuid tal oli, et sellise summa lihtsalt tagasi saab.. Fui. Ja siis virisesid, et tahavad kaamerale uut objektiivi osta, maksab 200 eurot, nii kallis... ja siis ostsidki lihtsalt. Mitte, et nad pilte teha oskaks, selle jätame üldse k6rvale. Ma naeran alati kui neid tehtud pilte näen, sest 20st v6ib-olla üks on selge.. ah, las ta olla. Läksin närvi.
Vajan teed.
Tsaupakaa!

Saturday, October 25, 2014

Suur pidu!

Pidasime täna migratsioonikeskuses suurt sünnipäevapidu. Kokku tuli vähemalt 20 külalist, pluss beebid. Piltidelt pole kõik näha, kuna Juliani sugulased tulid veidi hiljem.
Miks just migratsioonikeskuses? Meil kodus pole ju ruumi, hehe. Ja sellistes mängumaailmates, kus lastesünnipäevasid pidada saab, oleks kah veidi mõttetu olnud. Nii said täiskasvanud kooki-torti süüa ja kohvi juua, samal ajal kui lapsed (mitte ainult beebid) kõrvaltoas ringi rullisid. 
Säde sai kuhjaga kingitusi, mille lahtipakkimine üpriski naljakas oli :D
Tegemist oli meil nii palju, et nüüd oleme kutupiilud. Aga tore oli ja küll ma järgmine aasta midagi veegi m6nusamat teen! Äkki siis juba suuremas korteris ja siis saan ma oma loomingulistel mõtetel lennata lasta! Piiramatult!






Kõige suuremat õnne, mu kallile haldjaprintsessile! Säde esimene sünnipäev!






Aasta aega tagasi, oktoober 2013

 Aasta aega tagasi oli olukord selline.
Mina suure punuga endast peeglis pilte tegemas. Umbes nädal aega enne Sädet. V6i kaks, ei mäletagi enam. Kahjuks v6i 6nneks minust nii suure k6huga väga pilte polegi. Järgmisega peab kindlasti tegema.

 Viimases arstlikus kontrollis, neli päeva enne Säde sündi, näitas CTG sellist dzhunglit. Säde pidas üksi pidu, nagu näha. Mul oli nii naljakas, ma mäletan. Ja valus ka, muidugi :D Kui ikka k6huelanik hommikust 6htuni sporti teeb..



Paaripäevane Säde. Kummaline on vaadata kui väike ta siis oli..

 Alguses (ja mitte ainult, ta teeb seda siiani) kratsis ta end tahtmatult. Küüsi ju siis veel ei l6igata, need murduvad ise ära. Ja ega ma kohe kinnaste peale ka m6elnud :D
Väike seletus nime kohta.

Sunday, October 12, 2014

Nii, tähendab. Me elame ju nagu maal, peaaegu onju. Ma hakkasin kihistama kui meil mitte väga kaugete naabrite talu ees seda nägin. NII NUNNU. Siin olen varemgi heinapallidest kujukesi/tegelasi näinud ja see, et hekid ja puud krepppaberist tehtud roosidega kaunistatakse pole ka midagi uut. Aga seekord on nad ikka t6siselt vaeva näinud, nii vinge.
Tundub, et pererahvas on lisaks pulmadele ja lapse sündi tähistanud. 6ue peal oli eemalt veel paari kure kujukest näha :)


P.S. Minu südamlikud blogi-6nnitlused lähevad Berliini! Joschka otsustas, et kaua ta Maarikaga ikka niisama kodu mängib, he put a ring on it!

Meil on elu keset p6lde.

 No olgu, aega sai aga l6puks ma näitan siinset kanti kah. Uskumatu, et me siin katuse all juba NELI aastat pesitseme. Vahepeal oleme j6udnud isegi paljunema hakata.. alguses Kiisu, siis Säde, mis järgmiseks? Kaua me enam siia ära ei mahu, see on siililegi selge. Eriti kuna Julianist varsti peaaegu päris 6petaja saab. Juba ta mööbeldabki siin.
Mina pean oma käsitööasjad (jälle) keldrisse kolima. No pole hullu, ta lubab mulle ammu juba oma kunstituba. Kunagi siis kui meil loss on.
M6ni käis vist ka proovimas.

AGA senikaua kuni me veel siin oleme (käisime oma unelmate korterit vaatamas, ainus puudus oli vann), we'll make the most of it.

Nüüd siis piltide juurde. Me oleme ümbritsetud p6ldudest, neid on siin ümberringi lugematu hulk. P6hjas, l6unas, idas ja läänes. Neil p6ldudel kasvatatakse kas m6nda teravilja (siis on p6llud rukkililli ja moone täis, ohh jumalik!) v6i siis söödamaisi. Julian loodab ikka edasi, et kord koperdab ta söögimaisi otsa, seepärast lööb ta tihti hambad sisse, et järele proovida.
Siiani on aga k6ik p6llud ikka loomadele söödaks kasvatatavat maisi täis. Ja see sügis on Julian end 6nneks tagasi hoidnud, pole maisiraksu läinud.

Piltidelt on siis näha kuidas p6ld p6llu k6rval asetseb ja kuidas need taimed/viljad hetkel välja näevad. Paljud p6llud on juba ära koristatud, me leidsime aga m6ned veel seismas. Kehv ilm oli, vabandage see jube telefonikvaliteet. :D

Friday, October 3, 2014

Tseppeliinist portselanserviisini.

 Tahtsin näidata sarapuupähkleid (vist), mis mul m6nikord vankriga liiklemise parajaks katsumuseks teevad. M6ned tänavad on lihtsalt ääristatud nende puudega ja siis kui majaomanikud koristada ka ei viitsi, siis katsu ise kuidas üle-läbi-mööda saad.
Hullem kui kastanid. Neid ja tammet6rusid kogun ma muide. Ja mitte selleks, et loomakesi neist meisterdada (kuid eks see tuleb ka m6ne aasta pärast), vaid selleks, et need käru küljes rippuvasse kotti panna. Säde loobib niikuinii k6ik välja, mis seal on, seega ma m6tlesin, et las ta loobib neid kastaneid ja t6rusid pigem. Neist pole nii kahju kui telefonist v6i sokkidest v6i mängujänesest.
 See sama tänav, mis piltidel näha, on kurikuulus ka selle poolest, et k6nnitee on tihtipeale kui välikäimla. K6ik v6imalikud päevasel ajal viisakad kodanikud käivad oma koertega mitte nii viisakalt pimedas jalutamas. Ja kui rohelist platsi lähedal pole, siis lubavad koeral keset teed oma asja ära ajada. Ja keegi loomulikult ju kotikesi kaasas ei kanna, veelgi vähem on nad valmis oma koerte järelt koristama. Pffff.
 Kui Kölnis käisime, Eesti Koolis esimesel koolipäeval (sellest teen vast eraldi sissekande kui mahti saan), siis nägime teel sinna taevas TSEPPELIINI. Ma olin nii elevil, te ei kujuta ette. Nihelesin ja hüppasin seal tagaistmel ja tegin vist oma kümme pilti. Aga ravimifirma Bayer oli omale sellise leiutise organiseerinud, nagu näha oli. Reklaami nimel tehakse ikka igast asju. NII ÄGE, NOH!
Täna on Tag der Wiedervereinigung, ja lisaks sellele, et raadios igasuguseid lahedaid saateid tehakse, oli meil ka Erntedankmarkt. See on üks rahvakalendripüha, saagipüha, mille tähistamiseks siis laat püsti pannakse. Kui muidu on täna poed kinni, siis meil teises linnaosas on suur-suur üritus. Terve linn on jalgele aetud ja nii need tänavad umbes välja näevad ka - lapsevankri ja ratastooliga väga liikuda ei soovita. Lisaks orkestrile, karussellile, moeshow'le ja tuhandele erinevale putkale oli ka vanakraamilaat, kus Julianile kastike "Ära kinkimiseks" asjadega silma hakkas. Nii sai ta mulle kolm tassi koos alustaldrikuga. Ma jumaldan seda Zwiebelmuster-serviisi juba aastaid, nüüd sain tükikese sellest endale koju! Ohh, mul on täna kohe nii hea meel.

Wednesday, October 1, 2014

Millest väikesed tüdrukud unistavad..

 Kui teised unistavad jahtidest, autodest, uhketest riietest ja reisidest, siis mina unistasin overlock-6mblusmasinast. No üpriski kaua ikka.
Ja kui Lidl Singeri masinat tavahinnast 100 eurot odavamalt pakkus, pidin ma selle ära ostma. Sünnipäevaraha oli mul veel alles, nii tegingi siis endale ühe veidike kallima sünnipäevakingi.

Ja kuna nüüd on mul kaks masinat, ei mahu nad siia väga enam ära. Nii kavatsengi ma nad keldrisse kolida. Lükkan autorehvid ja lapsevankri veidike koomale ja saan ehk väikese nurgakese, kus 6htuti p6ristamas käia.
Kui aega on.
Sest varsti algab kool ja oioioi ma ei tea, mis tuleb.

Monday, September 22, 2014

Tänane hommik on veidi kummaline. Säde oli juba kell kuus üleval ja isegi suure kisa peale magama ei jäänud. Nii lasi Julian mul magada (ma ei tea siiani, mis värk sellega on, et ta nii hea on?) ja nii nad laamendasid lastetoas, nii oma poolteist tundi. Nüüd, vähem kui tund aega enne seda kui me esimest korda päevahoidu (Tagesmutter) minema peame, et harjutama hakata - nüüd, magavad. M6lemad. Ma s6in just viimase tükikese meie viimasest Kalevi shokolaadist ja üritan juba tänast 6htut planeerida. Mul on nii palju, mida enne oktoobrit valmis teha tahan, et pea hakkab lausa ringi käima.
Eile ei saanud ju peaaegu kaks tundi arvuti eest t6usta, isegi kui ma teadsin, et mul ootab üks kombekas l6petamist. Ma olen vist t6esti veidi segaseks läinud oma 6mblemistuhinas. Aga eile tuli ju maailmaparim krimi, Thiel ja Boerne Münsterist! Eks k6ik räägivad alati Tatortist, aga ma olen veidi erapoolik ka. Münster ju minu Münster! Ahhh, ma olen elevil iga kord kui ma rongi astun ja sinnapoole s6itma hakkan. No nii minu linn. Natuke väike mu jaoks (ma ju pealinna daam), aga ma lausa tahan seal kuskil maha istuda ja teed juua. V6i niisama maha istuda ja lihtsalt inimesi vaadata. Ohh, ma peaks vist Münsterist eraldi kunagi kirjutama.. et kuidas ma vist kunagi ise seal rattaga s6itma ei hakka, kuidas bussijuhid vahepeal üksteise peale karjuvad, kuidas k6ik rohelised platsid linnas on muru näksivaid jänkukesi täis, kellel tihti järelkasvu ringi sibamas näeb, kuidas nende vegan restoranis on super hea falafel. Kuidas bussid keset linna mind jubedalt häirivad (no kujutage ette kui Tallinna vanalinnas bussid s6idaksid!), kuidas need fassaadid on nii ilusasti uuesti üles ehitatud, et ei teki tunnetki, nagu oleks see linn kunagi maha pommitatud olnud. Kuidas nende linnamuuseum alati mult vähemalt kaks tundi röövib (tasuta sissepääs, hell yeah!). Kuidas mul alati uhke tunne on, kui pean (kahjuks väga harva) mingeid pabereid kooli viima ja lossi uksest sisse astun, sest kooli asjaajamine toimub osaliselt lossis... ahhh, ma v6iksingi jääda rääkima, noh.

Aga tegelt, Jan-Josef Liefers. Professor Karl Friedrich Boerne. See k6ige ägedam patoloog üldse, see kes natuke välja näeb nagu Robert Downey Jr. Oli hiljuti WDR2 (raadio, mida me kodus kuulame) stuudios, andis intervjuu ja... laulis! Bänd on Radio Doria ;)
Ja laulab hästi!

Okei, nüüd peab Juliani ja Säde üles äratama. Juhhuu!

Thursday, September 11, 2014

See aasta tuleb sügis veidi teisiti.

Suur uudis!

Julian sai l6puks teada, kuhu ta oma Refendariati tegema läheb! Saerbeck, siit ta tuleb! See on meist umbes pooletunnise autos6idu kaugusel, aga kolima peame ikka, sest see korter siin on liiga väikseks jäänud. Eriti kui Julianil oma bürood vaja läheb. Vaatasime juba internetis kortereid, mis meil siin lähedal pakutakse, no ja ei pakuta väga midagi. Ma pole eriline viriseja, aga ma juba tunnen, kuidas stress nagu suure ja raske vihmapilvena meie poole liigub. Sädega hakkame päevahoidu harjutama, et novembrist meil teda kuskile jätta oleks, kui ma koolis ja Julian tööl.
Sellest tuleb aga uus probleem, sest kui me kolima peame, peame me uue päevahoiu leidma ja selle jaoks tuleb avaldus pool aastat ette ära teha. Nagu me teaks kuhu ja kuna me kolime.. absurd. K6ige lihtsam oleks siia lähedale jääda. Eks ma hakkan tutvusi nüüd kasutama, kuskilt ikka midagi pakutakse.

Hoidke pöialt!
P.S. Vähemalt sai Julian sinna kooli, kuhu ta tahtis. Ja veel siinse kandi üks parimaid koole :)

Tagasi kodus.



See inhaleerimisjubin. 0-2 aastastele.
Mul pole Eestist tagasi j6udmisest alates aega olnud. Tähendab, on ikka küll, aga seda aega ei raiska ma arvutis istumisele. Nüüd läks Julian rattaga s6itma ja Säde tudub. Nüüd saan natuke kirjutada.

Säde uus mantel!
Päev enne lendu hakkas Säde köhima. Ja köhib siiani. Neli nädalat juba peaaegu. Mis teha kui laps esimest korda haigeks jääb? Jube palju tuleb muretseda.. käisime Eestis laste EMOs, v6eti verd, mille peale ta isegi piuksu ei teinud, kuulati-vaadati ja midagi nagu öelda ei osatud. Soovitati hingamist teha. Tegime. Tutkit. Kohe teisipäeval kui tagasi j6udsime, käisime arstil ja saime ninatilku. Need aitasid niipalju, et nüüd oksendab Säde vahest öösiti seda jama välja. Olgu, see on ju hea, sest parem väljas kui sees. Aga köha nagu ära ei kao. Nii käisime täna jälle arstil ja saime mingi veidi k6hedaks tegeva inhalatsioonitoru, mida me nüüd kaks korda päevas kasutama peame. Lapsele surume aga maski näo ette ja las ta hingab... k6lab lihtsalt, aga mul on tunne, et see saab üks suur v6itlus olema. Ent 6 nädalat peame me vastu pidama.

Väike näide turult.
Oma 6htuid sisustan l6igete joonistamise ja 6mblemisega. Ma olen varem ju ka olemasolevatelt riietelt l6ikeid maha v6tnud ja nii asju 6mmelnud, aga alati endale. Seekord siis proovin Sädele. Sügis tuleb ja ühel tüdrukul pole kunagi liiga palju ilusaid riideid, nii tegin talle ühe mantli juurde! Voodriks kunagi emme saadetud puuvillane Iiahi piltidega. Selline Disney värk noh.
Minu saak tekstiiliturult :P
Pühapäeval oli Münsteris suur Saksa-Hollandi tekstiililaat, Deutsch-Holländischer Stoffmarkt "Stich am Stich". See käib mööda maad ringi siin ja juhuslikult sain teada sellest. Oi ma raiskasin oma sünnipäevaraha seal :D J6uludeni olen vähemalt varustatud, arvestades veel mis ma majaperenaiselt saan.
Mul on nii hea tunne, olen oma elemendis sees jälle. Oleks ainult rohkem aega. Varsti algab ülikool jälle pihta ja siis pole seda aega nii palju enam. Seega ma naudin seda hetkeolukorda :)


Sain üks päev siin oma siinse beebiklubiga kokku. Vallutasime linna viie vankriga. Tundus kohvitajaid häirivat. Autojuhte samuti. Aga ega keegi ju julge midagi öelda, 6nneks. :)
Käisime enne tormi t6usmist pargis, Säde muidugi magas pildistamissessiooni maha, aga igast nunnusid pilte sain.
Peale Säde olid platsis veel Emily, Arjeta, Jasmina ja Fiona. K6ik nooremad temast. Ja muidugi nende emmed.
Jasmina emme kutsus mind nende perepilte tegema, hihi. Nalja saab, ma pole ju mingi fotograaf ja teen nalja pärast pilte ainult. Aga eks näis kuidas läheb.

Beebisid pildistada on üks suur ettev6tmine, sest nad ei püsi paigal. Aga nad on k6ige nunnumad modellid üldse!

Pildid kodusest maast, sekka "ülelahesoomemaa".

Hiiul pargis.

Taasiseseisvumispäev.
Täditütred.
Maailma k6ige ägedam vanakraamipood. Leitud juhuslikult Helsingist. Oli kinni, aga meie jaoks tehti lahti!
Sain Billiy Joeli vinüüli kah.

Kuhu me ka ei läheks, me leiame vikerkaari.
Moldovast jäi külge see n6ukaaegsete kujude/mälestusmärkide külastamine.
Nii pidime me seegi kord Julianil Leninit näitama.

Ivangorod.


Läänemere kaldal.