Mitte väga lühike tagasivaade meie mitte väga lühikesele reisile

17.-22.05 reisisime ringi.
Esimene päev: Steinfurt-Münster-Dortmund rongiga ja siis Dortmund-Berliin bussiga. Bussiga on küll hea ja odav s6ita, aga kuna kiirteedel v6ib alati ummikuid esineda, jäävad need bussid tihtipeale hiljaks. Nii ootasime me oma bussi Berliini poole 30 minutit, startisime algselt plaanitust 45 minutit hiljem ja kokkuv6ttes j6udsime Berliini 23:55 asemel hoopis ca 01:30. Hea, et Joschka vastu tuli, muidu oleksime vast mööda erinevaid U- ja S-Bahne ringi seigelnud. Öö hotellis (tänu meie kohalikule imemehele) pehmete linade vahel oli hea l6pp tollele päevale.
Ahjaa, ja kui me üldse päeva alguses Münsterisse j6udsime, aeti rongijaam rahvast tühjaks, sest keegi olevat oma sinise spordikoti jaama unustanud. Ja mis juhtub siin omaniketa asjadega? Politsei kutsutakse ja pommirühm Düsseldorfist. 1,5 tundi tuleb see rühm. Senikaua aga rongid ei liigu. Meil vedas, sest pressisime end veel massist läbi ja läksime 6nnele lootes rongile. Rong ise oli peaaegu tühi, peale meie veel paar ehku peale minejat. Ja vedas meil, välja meid ei aetud ja rong väljus Dortmundi poole 10 minutit varem (mille me järgmises peatuses muidugi ära ootasime). Vahepeatus Hammis (pidime ümber istuma) kujunes ka pikemaks, sest Münsteri pommi-paanika pärast jäid k6ik rongid hiljaks.

Berliinis olime kaks päeva, käisime ringi, tegime pilte. Kärt oli oma pinginaabri Laura kaasa v6tnud ja nii sai laupäeval väga rohke eestikeelse seltskonna keskel Eurovisiooni finaali vaadatud. Joschka oli m6ned s6brad (kellest m6ni ka Eestiga kuidagi seotud olnud) ka kampa kutsunud. Grillitud vorstikesed ja kollektiivne kartulisalati valmistamine. Mina ainukene, kes morssi j6i, aga sellest polnud midagi :) Nii tore oli!
Pühapäeval sain veel Kirsteniga kokku, keda ma 2,5 aastat näinud polnud. Käisime Kultuuride Karnevalil, kus me aga eriti palju aega ei veetnud, sest rahvamass oli tohutu ja edasiliikumine oli rohkem nagu vooluga kaasa minemine. Hea meelega oleksin m6ne kleidi sealt rahvusvaheliselt turult kaasa ostnud, aga kuskil peatumine oli peaaegu v6imatu.
Esmaspäeva varahommikul s6itsime bussiga Leipzigi, kus me mitu kena tundi Rosiga veetsime. Leipzig on t6esti ilus linn. Täiesti oma auraga, ma koliks silmagi pilgutamata vist ida-Saksamaale. :) Vanad pooleldi lagunevad majad, kuskil linna ääres püsti pandud laagrid, kus punkarid ja noored alternatiivsed inimesed elavad ja kultuuri teevad. Nii m6nus!
Linnas oli just l6ppenud rahvusvaheline Wave Gothic kohtumine, terve linn oli uskumatult riietunud rahvast täis. Ma ise ei julgenud pilti teha, aga SIIN näeb mingeid küll.
Leipzigist oli plaan rongiga Gerasse minna. Selgus aga, et eelneval ööl oli keegi end vabast tahtest rongi ette visanud ja terve päev ronge pearongijaamast Gerasse ei s6itnud, politsei uurimine olevat suure hooga käimas olnud. Noh, pidime siis ülimalt täistopitud trammiga (ma seisin peaaegu terve aja ühel jalal ukse juures nurgas) teise peatusesse s6itma, kus Gera rong ka hiljaks jäi. Vahepeal otsiti ootajate seast veel arsti, hiljem lendas kohale ADAC kopter. Terve reis tundus kuidagi ebatavaliselt minevat.
Geras tuli meile Alf vastu, käisime söömas (esimene korralik söögikord mitme päeva jooksul) ja siis tema juurde. Järgmine päev jalutasime Julianiga ringi ja 6htul tuli Julia külla süüa tegema. Sveni käis ka läbi ja üleüldse oli kuidagi imehea olla.. Moldovast küll peaaegu 3 aastat möödas, aga tundub, justkui poleks midagi muutunud.
Eile hommikul (22.05) istusime ülivara rongile, kus selgus et olime vale pileti ostnud. 25 eurot nigu niuhti raisatud. Rongis6it on ikka üks kohutav raharaiskamine. Uus pilet käes, kihutasime Leipzigi poole, kus buss Frankfurti peaaegu 6igel ajal saabus.
Frankfurtis (am Main) oli meil vist 4-5 tundi aega, uurisime linna ja käisime söömas. Naljakas oli tagasi "läänes" olla. Järsku sain ma k6igist jälle aru ja keel oli kuidagi liiga tavaline. Leipzigis ja sealkandis üldse räägitakse ikka hoopis m6nusamat saksa keelt :)
Bussiga tagasi NRWsse s6ita oli juba lihtsam, 2,5 tundi on 6 v6i rohkema k6rval ikka käkitegu.
Kölnist rongiga Münsterisse ja sealt viimase bussiga koju. Terve päev s6idus. Huh. Nüüd magasin l6unani ja kiisu t6ime ka koju.
Elu loksub tagasi rutiini. Koolikohustused tulevad meelde, brrr!

Link piltidele on SIIN. Nagu minule tavaks, pildistan p6hiliselt maju.

SIIN on pilte ja teksti selle laupäevase ürituse kohta.
(Seal pildigaleriis esimesel pildil v6ib Juliani näha, k6rgub seal teiste kohal, lokid tuules, hehe)
Ja SIIN on kah pilte, Julian ka peale jäänud, mingi imelik nägu peas. Juuksurisse peaks vist saatma ka.
K6ige huvitavam asi selle ajaloolise sündmuse juures on see, et tudengid korraldasid seda toona iseseisvalt. Ei tulnud kuskilt käsku, et nüüd p6letage. Nad ise tegid seda. Teeb kogu selle "ürituse" kuidagi veelgi kurvemaks, m6te, et noored leidsid, et see 6ige oli.
Mina aga sain osa sellest maailmast, mis keelatud oli: luuletused, romaanid, isegi lasteraamatud. Miks? 6petasid vast "valesid" väärtuseid. Kuigi ma arvan, et Erich Kästneri "Das fliegende Klassenzimmer" hakkab küll minu laste lugemisvarasse kuuluma :) Koos muidugi väikese ajalootunniga.

Paar päeva veel ja siis vurame me Berliini poole. Juhuu! Saab ülim6nus olema, Joschkat ja Kärti näha. Nagu vanadel headel aegadel. Tagasi vurame natuke suurema ringiga, sest lähme Rosile, Juliale, Svenile ja Alfile ka külla. Nad elavad-6pivad Jenas/Geras. Saab üks suur Moldova-kokkutulek olema, see peaaegu nädal otsa. Niiiiii hea. Südamele hea ja hingele hea ja üleüldse hea, noh! (Järgmine nädal on siin vaba nimelt, kasutame juhust ;))

Okei, uus inglise kirjandus ja india ühiskonna antropoloogia ootavad, lähen vuran nüüd ühe kaherattalise peale ühe suurema vuramise masina peale ja siis jalutan kooli.

Pai!

Kurgibeebid ja suvine mai

Update minu kurgimajandusest. Viisin mõned nädalad tagasi taimed õue, aga tol öösel oli ootamatult külm ja ehmatas ühe taime peaaegu surnuks. Emmeke nagu ma olen, tassisin kõik potid uuesti tuppa ja poputasin ja paitasin ja lugesin luuletusi. Ja nüüd on isegi see äraehmatatud kurgitaim uusi lehekesi kasvatama hakanud!
Pildil on küll mu teine taim, mis uhkelt igasse ilmakaarde oma õisi avab. Nende seas ka mõned viljadega (neid olen siiani käsitsi tolmutanud). Viimasel pildil paistab kõrvalt see hädine taimeke. Eks näis, mis neist kurgibeebidest nüüd saab. Homme on mul viimaks aega, saan nad vast õue viia lõpuks. Suvi käes juba ju peaaegu. :)

1. mail pigistasin jälle silma kinni ja läksin kohalikega kaasa. Kuigi ma siiani sellest päris täpselt aru ei saa. Tulemuseks kolm puuki, mille Julian siis hoolikalt välja kangutas. Vähemalt oli tore ja ülipikk jalutuskäik.
Käisin s6pradel külas, nägin üle pika aja oma lõuna-ameerika printse! Nii tore. Kõrvetasid riisi küll põhja, aga ega tegelt midagi muutunud pole, hehe. :)

Ja nüüd tuleb pikk nädalavahetus. Laupäeval orgunnib Julian Münsteris küsitlust. Neil toimub seal üks huvitav üritus mälestamaks raamatute põletamist 1933. aastal. Põletatud/keelatud raamatute lugemine erinevates punktides linnas. Ma siis aitasin küsimustiku koostamisel ja lähen laupäeval ise ka kaasa. Põnev!
Muidu, õues on roheline! Marss õue!