Näide sellest, kuidas mu 2-aastane minuga räägib: "Emme, guck, mehr pori!"
V6i siis: "Das siin!" , "Säde tekk/padi haben."
Ühes6naga mitmekeelsus rokib. Tal tekib küll rohkem s6nu, mis m6lemas keeles kasutusel on (pori/Matsche, juua/trinken, tüdruk/Mädchen, kiisu/Katze, kook/Kuchen jne), aga on ikkagi nii naljakas kuidas tema laused sellised segupudi on. Mina ainsana saan 100% aru, mida ta m6tleb. No Julian ka, ta taipab juba 2-aastase taseme eesti keelt küll. Aga päevahoiutädile pean ikka aeg-ajalt ütlema, kui Sädel mingi uus eestikeelne s6na kasutusele tulnud on.
Ma oleksin hiljuti peaaegu nutma hakanud, sest ta on nii paganama hea ja armas. Kord 6htust süües hakkas ta jälle lollitama ja tahtis lauale ronida (tahtis midagi laualt v6tta, mida me keelanud olime) ning ajas oma tassi ümber nii et laud ja p6rand märjaks said. Julian pahandas siis k6va häälega ja t6stis ta toolist välja. Säde hakkas nii südantl6hestavalt nutma ja ma siis proovisin talle seletada, mis juhtus ja mida ta tegi, et papa pahaseks sai. Ta läks köögist välja, nuttes. Paari minuti pärast tuli tagasi ja ütles Julianile naeratades: "Säde, lieb", mis siis tähendab, et ta on jälle pai laps. Ja s6i ilusti edasi. Appi, mul läks süda nii härdaks. Ta ju ei olnud paha laps, ta lihtsalt ajas oma jonni ja ignoreeris meie keeldu, see kuulub kasvamise juurde ju. Aga see, et ta ise sai aru, et ta rahunes maha ja enam ei lollita ja on pai laps... oeh.
Sama härdaks muutun ma kui ta Juliani kodus oleku ajal mulle kümme korda järjest ütleb "Emme, guck, Säde Papa Hause" - ta on nii 6nnelik, et Julian kodus on. Nad on suurimad s6brad, ta on täielik issi tütar, sellepärast ongi kahju et nad hetkel üksteist nii vähe näevad.
Eile käisin lasteaias esimesel kokkusaamisel, nii p6nev! Okei, v6ib-olla ma ei peaks nii elevil olema, et mu esimene laps lasteaeda läheb (eriti kui ma m6tlen sellele kui häbelik ta v66rastega on ja kui hirmsad teised lapsed olla v6ivad), aga osa minust on täielik emme. Ja augustist olen ma lasteaiaemme. APPI. Kas see ongi minu tulevik? Jepp - hakkab pihta see juustest täide otsimine, tuuler6uged ja öösiti oksendava lapse poputamine. No loodame, et k6ige hullemast ikka pääseme.
Meie lasteaed on vanemateühing (
Elterninitiative, kuidas iganes see siis eesti keeles on), mis pole kiriku rahastada ja juhtida vaid lapsevanemate enda organiseerida. See tähendab, et emmed-issid löövad aktiivselt kaasa, käivad koosolekutel, korraldavad üritusi ja väljas6ite. Selline nagu suur pere. Ja lapsi on ainult 43 (see aasta on neil rohkem kui tavaliselt, sest meil siin ju ka asüülitaotlejaid palju, kelle lastele lasteaiakohti vaja on), seega üks väga väike lasteaed.
Ja kuna nad väärtustavad erinevaid kultuure ja laste tausta, proovivad kasvatajad (ja juhataja ise ka) natuke igast keelest 6ppida - nad soovivad sellega lastele näidata, et nad aktsepteerivad nende kultuuri ja kodust keelt. Nii geniaalne mu meelest. Aga sellest räägime edasi, kui keegi minult eesti keele tunde v6tma hakkab :D Sädel on kaks emakeelt ju (inglise keel, nagu varem mainitud, pigem passiivne), seega pole saksa keel talle uus, mitte nagu siia p6genenud peredel, kes peavad end uues kultuuri- ja keeleruumis sisse elama.
