WDR tegi siis lühikese kokkuv6tte praegusest olukorrast. Kes keelt m6istab ja keda huvitab..

Villa Heimann

Villa Heimann oma kunagises hiilguses, Source: Google

On üks maja. Suur ja ilus. Lihtne, aga majesteetlik. Isegi nüüd, kui ümbertringi k6ik puud ja p66sad maha v6etud said. Aknad ja uksed kinni naelutatud. Mädaneb seest. Kinnilöödud akendel kunagi ammu pandud suured fotod. Fotod perest, kes seal kuni väljasaatmiseni elas.
Frieda ja Albert oma lastega, Ottilie, Wilhelm, Antonia ja Elsbeth.
Siia kolides imetlesime me seda maja rongijaama vahetus läheduses. Ühelt poolt ümbritsetud elumajadega, teiselt poolt mahajäetud tekstiilivabrikuga. K6ik need puud ja p66sad tekitasid sellise müstilise atmosfääri. Ja siis l6igati nad maha, eelmisel aastal. Viimse kui üheni. Nüüd oli see maja nii üksi, nii paljas, nii haavatav. Ja kohe sai selgeks, et midagi hakkab juhtuma.
Villa Heimann seisab juba üheksakümnendate algusest tühjana. Kui perekond Heimann välja kihutati, l6petasid vanemad oma elu Auschwitzis. Lapsed said p6genema, kes Kanadasse, kes L6una-Ameerikasse.. Aastaid pakkus maja katust mitmele ministeeriumile ning hiljem, natsirezhiimi langedes, paigutati sinna asüüli otsivad p6genikud. Kuni 90ndate alguseni, mil millegipärast märjad vaibad majja üles riputati ning sinna jäeti. Mädanema. Ja nii mädaneb see maja siiani, oma algsest hiilgusest pole palju alles.

Veel v6ssakasvanult, Source: Google Images

See maja sümboliseerib palju, meie linna ajalugu ning tekstiilitööstuse hiigelaegu, juudivaenulikkust ning holokausti. Aga nagu tihtipeale siin tavaline on, ei taha kohalikud sellest midagi kuulda. Häbenevad.

Plats puudest puhtaks tehtud. Foto: mina ise, 04.03.14

Nüüd on asi aga p6nevaks läinud, sest kohalik vabatahtlik tulet6rje tahab uut ja suuremat depood. Linn hoiab neid tulet6rjujaid kui kuningakasse ja ei julge neile kunagi "ei" öelda. Villa on kohe praeguse depoo taga ja kuna linnale seda maja niikuinii vaja pole, otsustasid nad selle maha t6mmata ja Feuerwache'le anda. Ühing Stolpersteine (Wikipedia artikkel) v6itleb selle maja säilitamise nimel juba aastaid. Fakt on, et tervet maja päästa ei saa, aga on olemas uue depoo plaanid, kus on vanast majast fassaad alles jäetud. Linn väidab, et selle jaoks neil raha pole, Stolpersteine on aga vajaliku summa annetustena kokku kogunud ning kolm hindajat on kinnitanud, et sellest piisab. Paar parteid on aga selle maja k6rvaldamise endale südameasjaks v6tnud, ning soovitavad meedias avalikult linna ehituskomisjoni juhil tagasi astuda, sest ta "töötab liiga detailselt". Sama mees tegi selle depoo projekti, milles Villa Heimanni fassaad integreeritud oleks.
CDU ja Alternative on need parteid, kes k6ige kiuste k6iki ideid maha materdavad ja ega linnapea ka eriti asjalikult argumenteeri. Märkimisväärne on, et kohalikul istungil pandi villa mahalammutamine hääletusele ilma, et see päevaplaanis oleks olnud.

Heimannide lapsed, Source: Stolpersteine Steinfurt

Mis on kogu sellel lool meiega pistmist? Julian kirjutab oma magistritöö sellest, kuidas see linn oma kultuuriajalooga ümber käib. See kogu lugu on veel keerulisem ja ma ei j6ua enam kokku lugeda kui palju artikleid ajalehes olnud on. Julian kirjutas kohalikule kanalile WDR, kes siis eelmisel nädalal kohale tuli ja väikese saateklipi kokku pani ja telekas näitas. Ta istub arhiivis ja loeb suletud dokumente sellest, kuidas Ottilie Ameerikas olles oma advokaadiga oma vanemate maja tagasi n6udis ja talle julmalt "ei" öeldi. Ta kirjutab Stolpersteine juhi palvel ajalehte arvamusartikleid, nimi ja aadress all, kartmata et keegi meile kurje kirju saatma hakkab. Ehituskomisjoni juht, see sama, kelle tagasiastumist n6utakse (p6hjuseta, see on nii absurdne), andis Julianile iga olemasoleva plaani koopiad. Tuttavad voorivad meie juures edasi-tagasi, pakkudes raamatuid meie linnast, täis vanu fotosid ja ajalugu. Säde tuba, mis on pooleldi Juliani "kontor", on kuhjade viisi raamatuid, artikleid, kaustasid täis. Ja see lugu pole veel ju läbigi.
Paar päeva tagasi leiti meil teisest linnaosast (Burgsteinfurt) vana juudikool, mida ei tohita maha t6mmata. Ajaloolistel, kultuurilistel p6hjustel. Ja perekond Heimanni kodu? Ootab nukralt oma saatust. Aga nagu see minust artikli kirjutanud ajakirjanik ütles "Diese Geschichte ist noch nicht beendet..". See lugu pole veel läbi.

Ja kuna ma enda tehtud pilte hetkel ei leia, tuuslain internetis ringi. Kui enda pildid leian, panen hoopis need siia.

Mu juured kasvavad.

Nii, olingi lõpuks ajalehes.

SIIN on selle elektrooniline versioon. Gudrun istus siin pikka aega, meil oli täitsa tore. Ma pean ikka ja jälle oma lugu inimestele rääkima, ent seekord pandi see lausa kirja. Lühidal kujul.
Kahjuks tegi Gudrun kaks viga. Säde nimi on ilma sidekriipsuta, kuigi paljud siin just nii seda kirjutavad, kummaline.
Ja me rääkisime pikemalt pühadest ja sellest, kuidas me oma lapsi kasvatada plaanime. Julianile on näiteks oluline, et jõuludel tooks kinke Christkind, kellukesega ja puha. Kahjuks kirjutas ta aga artiklisse, et ma olen ilma jõulude ja ülestõusmispühadeta kasvanud. See pole muidugi tõsi, Eestis lihtsalt tähistatakse neid tihti lihtsalt teisiti.

Tänaval veel keegi ära pole tundnud, aga tuttavad voorivad oma kommentaaridega edasi tagasi.
Ja Juliani uued "tutvused" organisatsioonis Stolpersteine (kirjutan sellest kogu Villa Heimanni loost kohe kui mahti saan, siin on olukord päris huvitavaks läinud) käivad ja patsutavad talle 6lale, et "oi kui tore" ja "palju õnne". Nii nunnu.

Mul on aga hea meel.
Ning mulle meeldib, kui palju erinevaid rahvusi siin riigis on. Kahju, et nad ametlikult end multi-kultiks ei kutsu. Aga ehk kunagi...

Ja neile, kes sellest pealkirjast välja loevad, nagu ajaksin ma oma juured siia mulda ja pühiksin kodumaa tolmu igaveseks jalgadelt - nii see pole. Mu juured on Eestis. Aga juured kasvavad. Mina olen nagu puu, ka mina kasvan ja ajan juuri. Ükskõik, missugune muld mulle väetist pakub. Iga kolimine on ümberistutamine. Ja nagu ka puude puhul, tuleb seda ettevaatlikult teha, aga kord kui see õnnestub, karastab see mind.
Mina algan ja lõppen Eestis. Säde kasvatab mu juuri, tema algas siin. Mina ja Julian algasime hoopiski Moldovas. Nii see on.

Palju õnne sünnipäevaks, mu armas Eesti!

 Kuna minul on hetkel veel iga päev kui riigipüha ja vaba päev (kuigi peoks ja puhkamiseks palju aega ei jää) oli seekordne esmaspäev ka meil eriline. Julian võttis kunagi pähe, et vabariigi aastapäev on üks neist päevadest aastas, mil mulle lilli tuua tasub. Ja kui Julian mulle lilli toob, siis alati kollaseid tulpe. Tuli ja oli natuke kurb, et sinimustvalgeid ei saanud...

 Nagu iga aasta oli ka seekord meil laual suur kausitäis kartulisalatit, millest ei j6ua kunagi enne ärasöömist pilti teha.
Ja huvipoolest proovisin uutmoodi torti, aga tundub, et meil on väiksemat koogivormi vaja. Ja nüüd ma siis tean kui paganama kaua see kreem taheneb. Pidin siuh-säuh valmis tegema, et veel enne keskööd süüa saada :)

Aga nagu ikka päästis ka ETV otseühendus mind veidike koduigatsusest.
:)

Mulle nii meeldis see väike ettekanne kontserdil, kus üks naisterahvas nii ilusalt vabadust kättesaamatu aardega v6rdles. Ja ütles, et Eesti on ise see aare.

Tere tulemast perekonda, Mutsy Evo!

Vanker läks jälle katki. Ei teagi nüüd, kas oli 6ige otsus tuttavatelt see v6tta. Vast oleks pidanud ikka kohe alguses uue ostma? Aga ega kunagi ei tea ju ette. Ja ma olin nii armunud sellesse...
Igastahes viskas meil üle ja hakkasime asendust otsima. Tänu taevale saime m6ni aeg tagasi sotsametilt sünnitoetust, seega saime planeeritust rohkem välja käia ja veidi kallima vankri osta.
Nüüd on plaan järgmisi lapsi ka sellega ringi s6idutada. Pigem maksan praegu natuke rohkem vankri eest, mis rohkem kui kaks aastat vastu peab, kui et kahe aasta pärast uus osta, sest ostsin odava. Investeering tulevikku.
Paremal asetsev pilt (mille leidsin guugeldades) näitab, missuguse me siis ostsime.
Lihtne, kompaktne - käib vääääga väikeseks kokku - ja väga mugav ringi lükata. Julian tahtis musta, ma halli. Kompromiss sai selline: "vann" (ma ei tea kuidas see eesti keeles on, saksa keeles on "Wanne") musta värvi ja käru osa ("Buggyaufsatz", "Sportwagenaufsatz" vms) hall.
Vasak pilt (Google) on siis see hall variant. Neid värve oli tegelt veelgi, aga me tahtsime midagi neutraalset, pruun oli mu meelest kole, punane liiga kriiskav, valge m6ttetu, siis mingi muu värv oli ka, aga ma ei osanud seda kuhugi kategoriseerida, nimeks "Sand". Türkiis oli ilus, aga jällegi mitte neutraalne. On v6ib-olla jah natuke sünge, aga mu meelest nii ilus ja lihtsalt käsitletav vanker. :)

Autoistme adapteri ostsime ka, juhuks kui peaks olema vajadus kiiresti poodi minna ja seda vanni kaasas tassida ei taha (v6tab omajagu ruumi ka), saame pl6ks-pl6ks külge panna ja shoppama minna. Kuigi mulle üldse ei meeldi Sädet sinna istuma panna... prrr, jube.

Ja Evo on nii tore nimi ka vankrile, eriti kui seda saksapäraselt hääldada, "efo". Ja ega Mutsylgi midagi viga ole. Tere tulemast perre, Mutsyke!

Vabal ajal mängime fotograafe

Ostsime ju uue kaamera m6ned nädalad tagasi. Nüüd saame uhkeid pilte teha. OLI KA AEG.
Aga nüüd on rohkem p6hjust pildistada ka :)

Näitan siin paari. Tegelt on meil siin suur buum, tegime ise kodus fotosessiooni ja puha.

Muidu ootame siin kannatamatult Säde esimesi hambaid. Vaevleb vaeseke juba kaks nädalat, nutab nii lohutamatult. Ostsin homöopaatilisi kuulikesi, neid globuli-asjandusi, paljud kiidavad, ehk aitab Sädekest ka. Närimisjubinaid ta pigem limpsib kui hammustab, parema meelega nätsutab ta k6ike, mis pehme on.

Ja seljalt k6hule keerab ka siin juba nädal aega suure hooga. Ma ei tohi teda enam kuskile üksi jätta ka. :D

Blast from the past

Ma ei mäleta, kas olen siia neid postitanud, aga SIIN on see lühifilm, mis Juliani s6ber 2012 tegi.
Ja SIIN on see uuem, tema l6pufilm eelmisest aastast. Jälle mängis Julian seal. Jube naljakas mu meelest. Film ise kurb, aga lahe oli filmimisel :)

Ja varsti pean ma üldse teid rohkem asjadega kurssi viima. Kolmapäeval tuleb ajakirjanik ajalehest Westfälische Nachrichten ja kirjutab minust artikli. Mitte, et ma vähemat väärikski, eksole. Aga olen p6nevil juba!

Ja talve ei tule ega tule. Krookused, lumikellukesed ja maikellukesed on väljas, 6ues max 10 kraadi sooja. On küll jube tuuline, aga muidu täielik kevad...