Tänane hommik on veidi kummaline. Säde oli juba kell kuus üleval ja isegi suure kisa peale magama ei jäänud. Nii lasi Julian mul magada (ma ei tea siiani, mis värk sellega on, et ta nii hea on?) ja nii nad laamendasid lastetoas, nii oma poolteist tundi. Nüüd, vähem kui tund aega enne seda kui me esimest korda päevahoidu (Tagesmutter) minema peame, et harjutama hakata - nüüd, magavad. M6lemad. Ma s6in just viimase tükikese meie viimasest Kalevi shokolaadist ja üritan juba tänast 6htut planeerida. Mul on nii palju, mida enne oktoobrit valmis teha tahan, et pea hakkab lausa ringi käima.
Eile ei saanud ju peaaegu kaks tundi arvuti eest t6usta, isegi kui ma teadsin, et mul ootab üks kombekas l6petamist. Ma olen vist t6esti veidi segaseks läinud oma 6mblemistuhinas. Aga eile tuli ju maailmaparim krimi, Thiel ja Boerne Münsterist! Eks k6ik räägivad alati Tatortist, aga ma olen veidi erapoolik ka. Münster ju minu Münster! Ahhh, ma olen elevil iga kord kui ma rongi astun ja sinnapoole s6itma hakkan. No nii minu linn. Natuke väike mu jaoks (ma ju pealinna daam), aga ma lausa tahan seal kuskil maha istuda ja teed juua. V6i niisama maha istuda ja lihtsalt inimesi vaadata. Ohh, ma peaks vist Münsterist eraldi kunagi kirjutama.. et kuidas ma vist kunagi ise seal rattaga s6itma ei hakka, kuidas bussijuhid vahepeal üksteise peale karjuvad, kuidas k6ik rohelised platsid linnas on muru näksivaid jänkukesi täis, kellel tihti järelkasvu ringi sibamas näeb, kuidas nende vegan restoranis on super hea falafel. Kuidas bussid keset linna mind jubedalt häirivad (no kujutage ette kui Tallinna vanalinnas bussid s6idaksid!), kuidas need fassaadid on nii ilusasti uuesti üles ehitatud, et ei teki tunnetki, nagu oleks see linn kunagi maha pommitatud olnud. Kuidas nende linnamuuseum alati mult vähemalt kaks tundi röövib (tasuta sissepääs, hell yeah!). Kuidas mul alati uhke tunne on, kui pean (kahjuks väga harva) mingeid pabereid kooli viima ja lossi uksest sisse astun, sest kooli asjaajamine toimub osaliselt lossis... ahhh, ma v6iksingi jääda rääkima, noh.

Aga tegelt, Jan-Josef Liefers. Professor Karl Friedrich Boerne. See k6ige ägedam patoloog üldse, see kes natuke välja näeb nagu Robert Downey Jr. Oli hiljuti WDR2 (raadio, mida me kodus kuulame) stuudios, andis intervjuu ja... laulis! Bänd on Radio Doria ;)
Ja laulab hästi!

Okei, nüüd peab Juliani ja Säde üles äratama. Juhhuu!

See aasta tuleb sügis veidi teisiti.

Suur uudis!

Julian sai l6puks teada, kuhu ta oma Refendariati tegema läheb! Saerbeck, siit ta tuleb! See on meist umbes pooletunnise autos6idu kaugusel, aga kolima peame ikka, sest see korter siin on liiga väikseks jäänud. Eriti kui Julianil oma bürood vaja läheb. Vaatasime juba internetis kortereid, mis meil siin lähedal pakutakse, no ja ei pakuta väga midagi. Ma pole eriline viriseja, aga ma juba tunnen, kuidas stress nagu suure ja raske vihmapilvena meie poole liigub. Sädega hakkame päevahoidu harjutama, et novembrist meil teda kuskile jätta oleks, kui ma koolis ja Julian tööl.
Sellest tuleb aga uus probleem, sest kui me kolima peame, peame me uue päevahoiu leidma ja selle jaoks tuleb avaldus pool aastat ette ära teha. Nagu me teaks kuhu ja kuna me kolime.. absurd. K6ige lihtsam oleks siia lähedale jääda. Eks ma hakkan tutvusi nüüd kasutama, kuskilt ikka midagi pakutakse.

Hoidke pöialt!
P.S. Vähemalt sai Julian sinna kooli, kuhu ta tahtis. Ja veel siinse kandi üks parimaid koole :)

Tagasi kodus.

See inhaleerimisjubin. 0-2 aastastele.

Mul pole Eestist tagasi j6udmisest alates aega olnud. Tähendab, on ikka küll, aga seda aega ei raiska ma arvutis istumisele. Nüüd läks Julian rattaga s6itma ja Säde tudub. Nüüd saan natuke kirjutada.

Säde uus mantel!

Päev enne lendu hakkas Säde köhima. Ja köhib siiani. Neli nädalat juba peaaegu. Mis teha kui laps esimest korda haigeks jääb? Jube palju tuleb muretseda.. käisime Eestis laste EMOs, v6eti verd, mille peale ta isegi piuksu ei teinud, kuulati-vaadati ja midagi nagu öelda ei osatud. Soovitati hingamist teha. Tegime. Tutkit. Kohe teisipäeval kui tagasi j6udsime, käisime arstil ja saime ninatilku. Need aitasid niipalju, et nüüd oksendab Säde vahest öösiti seda jama välja. Olgu, see on ju hea, sest parem väljas kui sees. Aga köha nagu ära ei kao. Nii käisime täna jälle arstil ja saime mingi veidi k6hedaks tegeva inhalatsioonitoru, mida me nüüd kaks korda päevas kasutama peame. Lapsele surume aga maski näo ette ja las ta hingab... k6lab lihtsalt, aga mul on tunne, et see saab üks suur v6itlus olema. Ent 6 nädalat peame me vastu pidama.

Väike näide turult.

Oma 6htuid sisustan l6igete joonistamise ja 6mblemisega. Ma olen varem ju ka olemasolevatelt riietelt l6ikeid maha v6tnud ja nii asju 6mmelnud, aga alati endale. Seekord siis proovin Sädele. Sügis tuleb ja ühel tüdrukul pole kunagi liiga palju ilusaid riideid, nii tegin talle ühe mantli juurde! Voodriks kunagi emme saadetud puuvillane Iiahi piltidega. Selline Disney värk noh.

Minu saak tekstiiliturult :P

Pühapäeval oli Münsteris suur Saksa-Hollandi tekstiililaat, Deutsch-Holländischer Stoffmarkt "Stich am Stich". See käib mööda maad ringi siin ja juhuslikult sain teada sellest. Oi ma raiskasin oma sünnipäevaraha seal :D J6uludeni olen vähemalt varustatud, arvestades veel mis ma majaperenaiselt saan.
Mul on nii hea tunne, olen oma elemendis sees jälle. Oleks ainult rohkem aega. Varsti algab ülikool jälle pihta ja siis pole seda aega nii palju enam. Seega ma naudin seda hetkeolukorda :)

Sain üks päev siin oma siinse beebiklubiga kokku. Vallutasime linna viie vankriga. Tundus kohvitajaid häirivat. Autojuhte samuti. Aga ega keegi ju julge midagi öelda, 6nneks. :)
Käisime enne tormi t6usmist pargis, Säde muidugi magas pildistamissessiooni maha, aga igast nunnusid pilte sain.
Peale Säde olid platsis veel Emily, Arjeta, Jasmina ja Fiona. K6ik nooremad temast. Ja muidugi nende emmed.
Jasmina emme kutsus mind nende perepilte tegema, hihi. Nalja saab, ma pole ju mingi fotograaf ja teen nalja pärast pilte ainult. Aga eks näis kuidas läheb.

Beebisid pildistada on üks suur ettev6tmine, sest nad ei püsi paigal. Aga nad on k6ige nunnumad modellid üldse!

Pildid kodusest maast, sekka "ülelahesoomemaa".

Hiiul pargis.

Taasiseseisvumispäev.

Täditütred.

Maailma k6ige ägedam vanakraamipood. Leitud juhuslikult Helsingist. Oli kinni, aga meie jaoks tehti lahti!
Sain Billiy Joeli vinüüli kah.

Kuhu me ka ei läheks, me leiame vikerkaari.

Moldovast jäi külge see n6ukaaegsete kujude/mälestusmärkide külastamine.
Nii pidime me seegi kord Julianil Leninit näitama.

Ivangorod.

Läänemere kaldal.