Kolm päeva tagasi kadusid kõik mu blogid. Oi kui vihane ma siis olin. Trampisin jalgu ja vandusin ja siis niisama järsku kui nad kadusid, ilmusid tagasi ka. Jõuluime. Või siis lihtsalt bloggeri serveriviga. Vahet pole, elu on jälle hea ja tore. Vahepeal on jõudnud isegi uus aasta tulla, vahi vaid.
31sel käisime mongoolia restoranis, väga maitsev ja hea oli. Ainus viga - 1.01 toidumürgitus. Julianiga ma võrrelda ei saa, sest tema sõi peaaegu ainult liha, mina jällegi kõike muud, rohkem taimset. Ja eks ma sealt kuskilt vist midagi mittesobivat läbi seedisin. Ah, nüüd on elu jälle sees ja kui kalendri järgi algas uus aasta eile, siis minul täna. Eilne päev oli pigem nagu paus kahe aasta vahel.
31sel käisime ka Juliani vanavanemate majas vaatamas, mida meil vaja oleks. Kuna nad mõlemad nüüd kahjuks siit ilmast lahkunud on, siis on perel mure terve maja sisustuse ja 51 aastase kooselu jooksul kogunenud asjade paigutamisega. Mööblit me kahjuks võtta ei saa, sest siin katuse all on viltustele seintele raske midagi paigutada. Väga kahju, sest need klaasustega kapid on tõesti ilusad... see-eest saime üht-teist muud.
Näiteks vanaisa vana suupilli.. (tegelikult lausa kolm, kõik mis Julian leidis)
Vanaema niidikorvi. Väga nunnu ja vanaaegne. Niite ja vardaid täis. Super, sest Saksamaal on käsitöö asjad kõik nii kallid.
Kaks vana akordioni. Teise kohvrit ma üksi lahti ei saanud, seega on pildid ainult üks, see vanem. Vanaisa noorusest. Kui see pill häält teeb, on lausa tunda ajalugu.
Kuna meil on nüüd kodus kaks akordioni ja kolm suupilli, peaks olema õige aeg ühte neist mängima õppida. Julian on endale missiooniks võtnud aja jooksul mõlemad selgeks saada. Eks näis, mina toetan tema ideed nii või naa. Nüüd on mul nagu päris oma orkester kodus. Küll need muusikud ka tulevad.
No comments:
Post a Comment