Seekord pilti pole. Aga v6ib-olla hiljem.
Tahtsin kommenteerida, et mu kass armastab mu paprikataimi vist samapalju kui mina - käib ka imetlemas. Ainult, et tema imetlemine on veidi vägivaldsem kui minu oma - lehed lendavad. Nüüd panen potid ööseks teisele kapile, lootuses, et kass neid üles ei leia (lollide lohutus, onju).
Tapsin just oma elu esimese tomati. Polnud minu süü, ausalt! Läksin kastma ja kaotasin esimest 4 millimeetrist pallikest nähes pea ja kontrolli oma s6rmede üle ning katsusin seda imelist looduse loomingut. MINU KASVATATUD ju ikkagi. No ja mis juhtus? Tomatibeebi otsustas vabasurma minna - plops ja kukkus küljest ära. Oi ma olin kuri, olen siiani. Aga mis teha? Ootan järgmist.. ega üks teiseta jää.
Käsil on ka müsteerium "Kes varastab Marioni ja Juliani posti?" Nimelt ootame me juba kolm nädalat erinevaid pakke, mis ei tule ega tule. Postkontorist küsides laitutati käsi ainult, neil pole midagi mulle anda. Muidu poleks ju midagi, aga tellimuste eest on makstud, m6ni neist ka Juliani sünnipäevakingituseks m6eldud (sünnipäev oli laupäeval, jee) ja kahju on ju, et 6igeks ajaks ei tulnud ja kaduma läksid.
Telekas ei saa üks naine kolmandal (sakslate lugemise järgi teisel) korrusel elada, sest koera jaoks on see liiga k6rgel. V6i siis liiga palju k6ndimist. Ei saa tema probleemist aru, aga kuna ma varem sakslastest aru saanud olen? :P (see tegelt tähendab ainult seda, et ma ei tohiks telekat absoluutselt käima lülitadagi)
Jalgpall on läbi, nüüd tuleb uus 6htune tegevus leida :P Aga ega enam kaua jäänud polegi, 10 päeva pärast Eestis - juhuuu! Ma kavatsen iga oma keharaku Eestimaad täis imeda, et siis järgmised 6-12 kuud vastu pidada.
Hoidke alt, ma tulen! Ja minuga koos l6ppematud jutud mu ilusatest paprikataimedest ja katuseaknal magavast kassist!
No comments:
Post a Comment