Nonii. Isegi üks professor jagas täna šokolaadijõuluvanasid.
Aga hommikul kooli minnes saapaid jalga pannes ootas mind väike üllatus, nüüd on mul mu sadu kõrvarõngaid kuskile ilusasti riputada. Enne siiakolimist oli mul Nikolausest suva, aga nüüd kolmandat aastat järjest, tead harjub isegi ära. Kingitusi on mulle kogu aeg teha meeldinud, ilma kindla p6hjuseta rohkemgi lausa. Ja me siin kaks parajat, ausaltöeldes. Kingitame muudkui. Hehe. Anda ja saada on ju ühtemoodi hea ;)
(Issand, telekas näitab kuulsuste koeri, kellel k6rvad ja saba roosaks värvitud, NO MILLEKS)
Täna hommikul tuli siis lõpuks midagi lumesarnast taevast alla. Aga õige natuke. Siiski piisavalt, et maa mõneks ajaks valgeks värvida ja Kiisule vannitoaaknal tegevust pakkuda. Kõlkus teine aknast väljas, ajas lund taga, ninaots ja käpad valged. Mul on tunne, et kodukassiks tema küll loodud pole. No vaatame mis lähipäevad toovad, lubas siiakanti rohkem lund. Kuigi ega ma ausaltöeldes suuri lootusi ei hellita, ammu ju teada, et Steinfurt ja Münster lume asemel alati vihma saavad. Miks Münsteris aastaringi hall on, kes seda teab.
Rahvas aga lõdiseb ja on silmini kinnimässitud, samas kui mina oma lehvivate lokkidega (siin illustreeriva tähendusega, sest lokke mul küll kunagi keegi päriselt pähe ei keera), käed taskus mööda tänavaid vilistan (taaskord illustratsioon, sest vilistamist ma ka ära õppinud pole). Kui tuult pole, on soe. Tuulega on aga poole külmem kui kraadide järgi arvata võiks. Ja siin on peaaegu eranditult alati tuuline. Väljaarvatud täna, täna oli tuulevaikne, eneselegi üllatuseks.
Jõuluturg on puupüsti täis ükstaskõik mis ajal sinna minna. Tähendab, kõik need viis turgu Münsteris. Tänavad on vanureid täis, nii et kohati tekib pargis jalutamise tunne, kuigi endal rongile kiire. Kerjuseid on kahtlaselt palju tekkinud, aga neist on teada, et tegevus on organiseeritud. Kahju.
Eile käisime antropoloogia uurimustöö jaoks tänavaintervjuusid läbi viimas. See oli üks paras katsumus, ma peaksin ütlema. Pikalt seletamiseks mul täna viitsimust pole, aga kuna meie valitud teemaks on sisserännanud ja ühiskond, siis selgus, et minu aksendi ja Fatima eksootilise välimuse (siin sündind ja kasvanud, aga päritolult marokolanna) peale keegi väga jutukas polnud. Esimene vanem härra ütles kohe teemat kuuldes otse välja, et tema arvamus on äärmiselt negatiivne ja ta parema meelega ei räägiks sellest, sest ta ei taha kedagi solvata. "Parem nii teile kui ka mulle." See ehmatas mind ikka tõsiselt ära, sest sellega polnud ma arvestanud. (ma hakkan lauseehituses kahtlema, sest see Saksakeel kükitab kuklas ja häirib, aga samas on hilja ka, ärge pange pahaks)
Aga ka selline tulemus on tulemus. Vaikimine on ju teatavasti ka vastus.
„Der Winter, ein schlimmer Gast, sitzt bei mir zu Hause, blau sind meine
Hände von seiner Freundschaft Händedruck.“ (Friedrich Nietzsche)
No comments:
Post a Comment