Soft kitty, warm kitty, little ball of fur...

No ei ole aega. Appi. Praegugi p6ristab siin üks päkapikk ühest toast teise ja ma jooksku aga järgi. Eriti meeldib talle Harry Potteri raamatuid riiulist alla t6mmata. S6rmuste isandat ka. Perekonnaviga vist.
Ma vahepeal hakkasin juba arvama, et Kiisu on talle eratunde kassiks olemises andnud, sest Säde avastas tualettpaberirulli lahtiharutamise v6lud.

Ma üldse imestan, et meil veel sokke ja mänguasju ja lutte linna peal laiali ei vedele, nendele oleme siiani veel järele jooksnud. Kogu selle "mina-viskan-lusika-maha-sina-korja-üles" loo juures on muidugi positiivne, et nii saab enam-vähem juba palliga mängida. Olgugi, et pooltel kordadel pall selja taha visatakse (loe: kukub).
Mööda laua äärt on viitsimus liikuda ainult siis, kui laual läpakas on. Nii saab ju nuppe välja t6mbama hakata! T6silugu, esimest korda lasin ta klaviatuuri ligi ja ta t6mbas nupu välja. Te arvate, et sellistel jubinatel pole j6udu, aga oo kuidas te eksite..
Kord kirjutas äsja emaks saanud klassi6de Facebookis, et avastas uue oskuse - suure varbaga asjade p6randalt üles korjamise. T6si, aeg-ajalt avastan endas ka siiani peidus olnud oskusi. Ühe käega söögi valmistamine on muidugi juba liiga lihtne.. Emaks olemine 6petab ka neile laiskadele, kes seda siiani ei vajanud, multitaskingut.

Aga kui Säde ikka tuleb ja suu lahti mu näo poole sihib (tahab vist musi teha) ja siis p6sk p6se vastu h66rub, no see on ikka ütlemata v6imas tunne. On jah minu laps. Ise tegin, ise sünnitasin, ise toidan ja potitan. Ah, uhkeks teeb, noh.
Ja Julian, kes nüüdsest vahetevahel "baba" on, on nii tubli. Müravad siin päevast päeva, sukelduvad ja hüppavad ringi. Mul on kahtlus, et natuke veel ja Säde on tema küljes kinni nagu kleepekas. Arusaadav, ma oleks ju ka :)
Edusamme on ent ka astutud, nimelt ei nuta Säde enam oma siinset vanaema (Juliani ema) nähes. Vahepeal oli ikka üpriski ekstreemne, kuidas kohe kui ta sisse astus ja Sädet tervitas, viimane nutma hakkas. Sülle v6tmisest rääkimata. Aga ma ausaltöeldes ei poolda ka seda, KUIDAS Juliani ema seda teeb. Kui lapsele ikka otse näo ette tulla ja naerma hakata.. ma nutaks ka. Ent igaüks on erinev, ma olen korduvalt rääkinud, mis mu meelest ei sobi ja mis sobib. Ehk hakkab külge ka. :)

P.S. See Sheldoni haige-olemise laul "Soft kitty..." on meil unelaul. Üks neist vähemalt. :)