Eelmisel pühapäeva 6htul helises uksekell ja mul oli au rääkida meie naabriga k6rvalparaadnast. Esimese asjana küsis ta:
"Tere 6htust, andke andeks, et teid tülitan, aga kas see valge Twingo seal majanurga juures on teie oma?".
"Ee, jaa, on küll..".
"Sellele tagurdati just eest sisse, ma nägin k6ike oma aknast, jooksin välja ka, aga oli juba hilja.."

"..."

Ma siis kutsusin naabrimehe sisse, ajasin Juliani dushi alt välja ja olin ikka veel pahviks löödud. Naabrimehel oli taskulamp kaasas ja nii nad siis autot kontrollima läksid. Nähtavasti oli meie autole meelega otsa s6idetud, eesparkijal oli piisavalt ruumi ning ta lihtsalt tagurdas meie autole otsa ja lükkas seda meetrijagu tahapoole. Miks? Pole aimugi. Aga loll ta oli igastahes, sest ta s6itis rendiautoga ning politsei ütles, et neil pole raske välja uurida, kes sellega s6itis. Hah, paras talle. Meil maksab kindlustus lömmis nina kinni, aga tema saab rendifirmast eluaegse keelu. Ja kes teab mis veel.
Naabrimees oli aga super, ta ütles et jooksis kohe 6ue ja kisas veel sellele idioodile järgi. Ent loomulikult s6itis too edasi. Siis oli Härra L (ma ei mäleta ta nime, aga algas L-tähega vist) veidi autot uurinud ja k6ik paraadnad otsast alates läbi käinud ning iga korteri juures kella helistanud.  6nneks pidi ta ainult 7 korterit läbi käima.
Auto j6uab parandusse aga alles märtsis, sest Julian on hommikul kella 8-st kuni 6htul kella 21-ni koolis ja teeb tööd. 2 nädalat veel! Aahhh!


P.S. Ma armastan beebisid! Tehke k6ik beebisid, maailmal on vaja rohkem beebisid!

Little Johnny :)

Käisime karnevalil!

Selle aasta suurim uudis - Säde sai koha meie esimeseks valikuks olnud lasteaias. Augusti l6pus algab siis uus seiklus. Huvitaval kombel tutvusin hiljuti ühe isaga, kelle pojad ka sinna lasteaeda lähevad. Meil siin nimelt korraldatakse kord kuus rahvusvahelist "kohvikut", mis on m6eldud p6hiliselt pagulaste ning kohalike kokku viimiseks - keele6ppe, tutvuste ja igasuguse abi jaoks. Seda korraldavad kiriklikud organisatsioonid ning leiab aset ühe siinse kiriku ruumides. Novembris käisin oma suure k6hu ja Sädega uurimas, et mis see on (siis toimus esimest korda ja ma tunnen korraldajaid), siis juba jagas üks väike poiss k6iki mänguasju Sädega, tassis talle k6ik mänguautod ja pusletükid ja ehitusklotsid jalge ette. Tema isa andis Sädele veel ühe lille, ütles et nii ilus tüdruk. Siis tuli Johann vahele ja nii sain ma alles veebruari alguses uuesti minna. See sama poiss hakkas uuesti Sädele mänguasju andma (neil väike mängunurk seal) ja mingid muud lapsed jagasid Sädele küpsiseid veel - mulle nii meeldib selline integratsioon! Ühist keelt neil ju pole, aga saavad suheldud. Beebi oli muidugi ka hitt, eriti meeste seas, naljakas. Ent see sama isa tuli minuga rääkima kui nad koju minemas olid, küsis et kas minu lapsed ja et nii ilus tüdruk jne. Paar päeva hiljem nägin teda ühel ennel6unal, kui Sädega kodupoole teel olin. Tuleb välja, et ta töötab siin meie juures ühes poes, kus müüakse "araabia" kaupa (parema väljendi puudumisel) ning halal-liha, ta on Saksamaal 4 kuud juba, tal on kaks poega, kes ka augustis meie lasteaeda lähevad, üks on Säde-vanune ja teine aasta vanem. Jess, ma tunnen kedagi juba enne lasteaia algust! Meie suhtlus on saksa-inglise segu, ent ma olen juba elevil. Juhtusin ühe siinse tuttavaga sellest perest rääkima ning tundub, et neil ka veidi keerulisem teekond olnud. Mu tuttav aitas Mehmetil (oli vist see ta nimi) tema mingi alaealise sugulase Saksamaa pealt üles otsida ja sotsiaaltöötajate ning hooldekodude küüsist päästa. Ma tahaks ise ka aidata, oeh. Panin end siin vabatahtlikuna kirja, kui beebsi veel polnud, aga no ei j6ua ma midagi teha. Veel mitte. Veel olen ma 6htuti kutupiilu kui päev otsa kodu ja laste eest hoolitsenud olen. Küll see k6ik paika loksub. :)

Lasteaed ise on multi-kulti, lapsed erinevatest kultuuridest, kes erinevaid keeli räägivad. Seet6ttu valisimegi :) Ning ma olen palju head selle kohta kuulnud. Pluss meil on väga lühike tee sinna, paar minutit ainult. Ah, mul on nii paganama hea meel, noh. Mu lapsed ei peagi evangeelsesse lasteaeda minema! Jeee! Piiblitunnid jäävad siis ära.
Et siin lasteaiakohta saada, peab oma soovilasteaeda ühe avalduse viima, mis iga aasta sügisel eelkooliealistele koju saadetakse. Sinna peab lisaks igasugusele tavalisele infole kolm soovilasteaeda märkima - esimene valik, teine ja kolmas. Teatud tähtajani v6etakse avaldusi vastu ning siis algab suletud uste taga pikk protsess, kes kuhu lasteaeda saab. Pole sellest siiani täpsemalt aru saanud, aga k6ige tähtsam on, et k6ik läks nii nagu me soovisime. Vähemalt seekord. Tulevikule m6eldes - me elame algkooli k6rval :D

Kodusest elust niipalju, et kuni märtsi alguseni olen üksikema, kes peab kolmele süüa tegema, ühte beebit hommikust 6htuni ringi tassima, ühte väga aktiivset ning 6rnas eas 2-aastast taltsutama ning samas veel kodu korras hoidma. KUNA ma puhata v6i pesema saan, kes teab. Aga hetkel on Juliani töö prioriteet - iga vaba hetk läheb tal elu suurima eksami ettevalmistamiseks. Ma kord kirjutan sellest lähemalt, see polegi tegelt üks ainus eksam.. pigem terve päev täis erinevaid eksameid.

Olks, kohe panen veel paar pilti üles ja siis pean ostunimekirja tegema. Enne Sädele päevahoidu järele minemist pean poest läbi käima. Ja siis lapsevankri ja selle printsessiga rongi sisse ja välja saama. Eelmine kord hakkas Säde südantl6hestavalt nutma, kui ma ta perroonile t6stsin - ma ei saa nende m6lemaga korraga sisse ja välja minna. Eks ta ehmatas ära vist ja hakkas kartma. Ehk läheb täna paremini :)