Eelmisel pühapäeva 6htul helises uksekell ja mul oli au rääkida meie naabriga k6rvalparaadnast. Esimese asjana küsis ta:
"Tere 6htust, andke andeks, et teid tülitan, aga kas see valge Twingo seal majanurga juures on teie oma?".
"Ee, jaa, on küll..".
"Sellele tagurdati just eest sisse, ma nägin k6ike oma aknast, jooksin välja ka, aga oli juba hilja.."

"..."

Ma siis kutsusin naabrimehe sisse, ajasin Juliani dushi alt välja ja olin ikka veel pahviks löödud. Naabrimehel oli taskulamp kaasas ja nii nad siis autot kontrollima läksid. Nähtavasti oli meie autole meelega otsa s6idetud, eesparkijal oli piisavalt ruumi ning ta lihtsalt tagurdas meie autole otsa ja lükkas seda meetrijagu tahapoole. Miks? Pole aimugi. Aga loll ta oli igastahes, sest ta s6itis rendiautoga ning politsei ütles, et neil pole raske välja uurida, kes sellega s6itis. Hah, paras talle. Meil maksab kindlustus lömmis nina kinni, aga tema saab rendifirmast eluaegse keelu. Ja kes teab mis veel.
Naabrimees oli aga super, ta ütles et jooksis kohe 6ue ja kisas veel sellele idioodile järgi. Ent loomulikult s6itis too edasi. Siis oli Härra L (ma ei mäleta ta nime, aga algas L-tähega vist) veidi autot uurinud ja k6ik paraadnad otsast alates läbi käinud ning iga korteri juures kella helistanud.  6nneks pidi ta ainult 7 korterit läbi käima.
Auto j6uab parandusse aga alles märtsis, sest Julian on hommikul kella 8-st kuni 6htul kella 21-ni koolis ja teeb tööd. 2 nädalat veel! Aahhh!


P.S. Ma armastan beebisid! Tehke k6ik beebisid, maailmal on vaja rohkem beebisid!