Aasta aega vaikust.

Ma ausaltöeldes ei osanud arvata, et ma nii kaua siin käinud pole. Aga ongi juba aasta täis. Ma isegi ei ole vist selle aasta jooksul end kordagi siia sisse loginud. Miks? Ma ei tea. Tuju polnud. Väga kehvasti tundsin end vahepeal, ei saanud aru, kuhu ma kuulun, mida ma teen. K6ik on nagu pausil olnud kuidagi. Kriis vist.

Eelmine aasta käisin kaks korda üksi Eestis, mai l6pus klassi kokkutulekul (jess, nii äge oli, 3 ööd ja 4 päeva kodumaa pinnal!) ja detsembris vanaema matustel. Sellega oli veel üks kohutav sekeldamine ja närvikulu. Aga see-selleks.
Eelmisel aastal sain ma 30. Ma vihkan oma sünnipäeva tähistamist. Viimati, kui hea meelega seda tegin oli kui sain 14. Vist. Peale seda olen proovinud vältida seda päeva v6i kellegagi piknikul käinud. Laste sünnist oleme selle päeva kuskil väljaspool veetnud, loomaaias v6i nii. Kahjuks sunnitakse mind Juliani ema, kasuisa, 6de ja 6emees külla kutsuma - küpsetan siis ja koristan jube vastumeelselt. Absoluutselt ei kannata 6nnesoove. Ma ei tea miks, aga nii see on. Pole vaja suure kella külge lüüa, et ma vanemaks saan. :)
Eelmisel aastal said lapsed aasta v6rra vanemaks. Säde tähistas neljandat, Johann teist sünnipäeva. Säde tohtis 4 lasteaiakaaslast külla kutsuda ja nii me siis kantseldasime siin kuute last. Peavalu garanteeritud :P
Johann on kasvanud täielikuks hurmuriks - kuigi ta oli seda juba aastasena, kui k6igile 6husuudlusi jagas. Lisaks on ta loomupoolest nii r66mus ja naljakas laps, et me lihtsalt imestame päevast päeva. Kloun ja stand-up koomik valmis. Ta ärkab naerdes ja pärast kukkumist ütleb vaid, et see k6distas ja jookseb edasi. Ta astub tuppa ja kohe k6igi meeleolu t6useb - ma ei ole ausaltöeldes sellist inimest varem kohanud vist. Ja ta on alles 2,5-aastane! Ta räägib ka nii palju, kirjeldab k6ike, mida näeb (selle sai vist minult, sest ma räägin ka palju), oli alla kahene kui 5-s6nalisi lauseid ehitas. Säde sama vanalt rääkis vist poole sellest.
Samas, ta ei püsi eriti paigal ja on üpriski pöörane, kukub igalt poolt alla, lööb nina aeg-ajalt veriseks... eelmine nädal l6i endale harjavarre keele alla nii et auk järel. 6nneks 6mblema ei pidanud, aga no ma ütlen teile - ma ei tea enam kui paljutest riietest ma tal vereplekke välja pesnud olen :D Wild one.
Sädega peame vestlusi elust ja surmast. Ta joonistab hommikust 6htuni, meisterdab kogu aeg. Käib ja küsib mult kääre ja liimi ja istub tundide viisi laua taga ja lihtsalt leiutab. Ta tahab jubedalt Eestisse ja pärast seda kui mu 6ed meil märtsis külas käisid, räägib natuke rohkem eesti keelt minuga. Inglise keelt on ta ka hakanud kasutama - suhtleme Julliga ikka veel omavahel inglise keeles. Säde siis käib ja t6lgib v6i 6petab vennale: "Sleeping heißt schlafen..". Vahel kutsub mind: "Come, emme!" :) Suureks on kasvanud järsku, ei karda enam k6rgusi ja on julgeks hakanud. Just nädalavahetusel tekkis v6imalus helikopteriga lennata ja Säde ise omal initsiatiivil tahtis minna. Johann oleks seda ka teinud, ta ei karda vist midagi, ronib isegi k6rgemale kui 6de. Ent me m6tlesime, et seda ta vist ei mäletaks hiljem, sest ta veel väike. Järgmine kord läheb tema siis.

Oh. Kui nii maha istuda, siis jutustada tahaks palju. Olen lasteaias vanematekogus, Jull on juhatuses - see lasteaed on vanemate initsiatiiv, see tähendab, et ei ole kiriku all ega mingi muu suure ühingu v6i firma all. K6ik tähtsad otsused v6tab see juhatus vastu - kes vallandada, kui palju l6unasöök maksab jne. Ja vanematekogu orgunnib üritusi, väljas6ite, fotograafi. :)

Ah, olgu, paljuks läks. Ei tea kas mul kedagi siin üldse lugemaski on. Ent endale ehk hea kokkuv6te vahel. Ehk j6uan veel lähiajal siia.
Tsutsufrei!