Viimasest postitusest on jälle nii palju möödas. Vahepeal (eelmisel nädalal) jõudis justkui kevadki kätte.
Stressitase on minul isiklikult kolmekordistunud vist. See annab juba mõnda aega tunda ka, ikka ja jälle annab tervis häiresignaale. Igaüks reageerib stressile erinevalt. Mina näiteks võtan nähtavasti esimest korda elus kaalus juurde ja muidu tekivad ka igast muud hädad. Aga võib-olla annab vanus ka juba tunda? Ei tohi vist enam nii vähe endale tähelepanu pöörata. Ent no ei ole aega; ja kui ka on, siis olen nii väsinud, et ei taha midagi teha.
Vahepeal sain Julliga koos kinos käia, esimene õhtu, öö ja hommik täiesti üksi ilma lasteta üle enam kui aasta. Ämm ei ole kahjuks eriti nõus kahte last korraga hoidma, seega ei saa see meile veel niipea harjumuseks. Aga mai lõpus on meil ühte pulma minek, siis kupatame põnnid küll ämmamamma juurde. Nimelt abiellub see neiu, kes meie pulmas mu pruudikimbu püüdis - Juliani endine tüdruk. Ja ta abiellub ühe Juliani hea sõbraga - väikeste kohtade värk vist, abiellutakse oma teatud ringkonnas :P Etnoloogias on selle jaoks isegi oma väljend - endogaamia. Aga vähemalt pole ma enam see jube võõras naine, kes Julli ära röövis (tõele au andes ei röövinud ma ju tegelikult kedagi). Lubatakse isegi pulma :)
Nüüd on mul kaks kuud aega, et mõned kilod alla võtta ja ilus kleit leida. Ma tõesti ootan seda pulma, kui ma vaid end jälle hästi tunda saaksin. Täiesti ausalt - ma pole elusees vaimselt nii kehvas olukorras olnud ja end nii üksi tundnud. Sellest võiks lausa raamatuid kirjutada, sest sellest ei räägita avalikult palju. Aga kuidas tunneb end üks naine, kellel on üks või mitu väikest last kodus ja lisaks kõigele, mis nende laste ja koduga kaasneb, peab ta veel kooli (või siis tööga) tegelema, ainsaks toeks abikaasa. Ja see abikaasa aitab nii palju, kui võimalik, kuid õpetajana Hauptschules on tal endalgi ütlemata palju stressi ja kodus töötamist. Seega on naine enamasti üksi kõigega. Mõni ime, et stress tekib, oleks ka kummaline kui ei tekiks.
Ma kadestan vahel neid, kellel on pere lähedal, selline spontaanne abi on vahel vägagi teretulnud. Ma olen tänulik Juliani emale, et ta Säde mõnikord päevaks ja ööks enda juurde võtab, ent sellised harvad korrad tuleb ka nädalaid ette planeerida ja küsida. Kui laps haige, istun ma ka kodus, kooli ei saa, õppida ei saa, lugeda ei saa. Aga ma ei väsi kordamast, ise ma neid pudinaid tahtsin. Ainult, et ma ei osanud arvata, et ilma pere (või kellegi teise) abita see vahel nii keeruliseks osutub. Ah, c'est la vie.
Ja kuna tundub, et ma aeg-ajalt millegagi universumi välja vihastada oskan, viskab ta ikka ja jälle mingeid kaikaid mu, või vahel ka meie, kodaratesse. Nimelt on mul viletsad hambad, on kogu aeg olnud. Ja ma teadsin, et vajan varsti paari krooni, no mida varem, seda parem. Pühapäeval hammustasin küüslauguleiba süües ühest nendest kroonimist vajavatest hammastest killu välja - no pigem ikka täidisest, mitte hambast ise. Teisipäeval käisin siis arstil seda parandamas, ning juba seal olles ütlesin talle, et no nii umbes suvel oleksin ma valmis seda hammaste jama korda tegema. Kallis lõbu muidugi, aga olen saanud natuke koguda ja oleksin valmis. Nii, mõeldud ja arutatud, saatis ta mind röntgenisse, et vaatame mis seis on ja mis teha saab. Ja siis viskaski see universum mulle ikka terve puudesalu kodaratesse. Tuleb välja, et mul on kolme (!) hamba all krooniline põletik ja kroonimisest midagi välja ei tule. Nüüd on mul kaks võimalust - mõlemad neist palju-palju kallimad kui esialgne plaan -, kas sild, mida mu arst ei soovita, sest see võib kunagi toeks olevatele hammastele mõjuma hakata, või implantaadid. Üks selline maksab kindlasti paar tuhat eurot. Nii ma siis seisin, ikka veel seal röntgeni kabinetis, ja mõtlesin, et miks mina. Miks jälle. Miks ei saa me lihtsalt rahulikult oma elu elada ja raha koguda, et kunagi Eestisse minna ja seal oma kodu leida.
Kui aus olla, siis rohkem hirmu tekitab teadmine, et mul on kehas krooniline põletik ja kes teab kui kaua ma sellega juba ringi käin. Viimane suurem hammaste röntgen tehti 2012, enne kui ma esimest korda rasedaks jäin. Juusiis tol hetkel polnud midagi näha. Seega pean ma vist sammud oma perearstile seadma ja temalt nõu küsima. Säde sündides olid mul põletikunäidud veres liiga kõrged, pool aastat hiljem kord ka, aga siis leiti sellele ikka mingeid muid põhjuseid, sest akuutset põletikku mul ju polnud. Tundub, et olen nüüd põhjuse leidnud.
Appi, tuli üks masendav postitus, palun vabandust. Vahepeal on muidugi toredaid asju ka juhtunud - näiteks saime Sädega Naistepäeval lilli. Oleme paar uut väikest riiulit ja ühe laua juurde saanud. Paar kappi telekaseina seisavad siin ja ootavad kokkupanemist. Karneval lasteaias oli küll Sädele liig, aga küll ta kord suuremate üritustega ka harjub. :)
No comments:
Post a Comment