Ja nüüd läheb jälle soojaks. Kodu on lilli täis ja olgugi, et keegi seda siin veel ei usu, mina tean - 6hus on kevadet. Ehk leiavad nüüd varsti ka pakasega murdunud kellukesed uuesti julguse pead päikese poole ajada. Praegu, soojas istudes ja magavat kiisut silitades on küll tunne, et varsti-varsti läheb paremaks. Ei, ega ma arva, et nüüd stress kogunisti ära kaoks, seda jätkub mul kuni aprilli l6puni välja, seni kuni TestDaF tehtud on. Aga just et kergemaks läheb. Seda tunnen. V6ib-olla on see tänase sinise taeva ja päikese süü. Hiinarestorani ja valge tee süü. Jalutuskäigu ja tulpidel6hna süü. Ma tunnen, et sobin igasse aastaaega. Sulandun suvisesse päikesesse, sügistesse koltund lehtedesse ning lummeuppunud linnadesse. Aga ma sobin ka kevadlilledesse, jah. Sinna sobin ma veel väga hästi. Oleks mul oma aed, leiduks sealt praegu ainult tulpe ja nartsisse, k6ikv6imalikes värvitoonides ning suurustes. Ja nii ma siis seal nende keskel istuksin, tassitäis teed käes.
Oh, kuid lumi ja talv. Kardan, et hakkan lumel6hna unustama. Vaat, mis üks lumetu talv p6hjamaasüdamele teeb. Nukraks ja igatsevaks, sest seda 6iget talve ju ei olnud, ei ole ja ei tule enne kevadet ka. Karta on. Aga ehk halastab talv mu peale ja lippab veel korraks läbi, nii korraks, et saaksin oma s6rmed lumiseks teha ja kopsud värsket talveh6ngu täis t6mmata. Hoiame pöialt!
No comments:
Post a Comment