Nädal aega uuesti Saksamaal ja mul on juba maailmal6putunne peal. Stress kasvas ootamatult kiiresti üle pea ja ma olen isegi hommikul ärgates väsinud. See ei ole ju nii nähtud!
Aga 6nneks on päevas üks tunnike, et muffini ja hea tee seltsis maailmaasjade üle arutada. Mitte iga päev. Mitte alati muffiniga. Ja mitte alati ainult üks tunnike.
Nüüd pole mul enam ühtegi vaba nädalavahetust. Iga vaba hinget6mme peaks koolile minema. Peaks. Aga laiskus on mu teine nimi. Ja siis on veel "Melissa & Joey", üks 20-minutiline sitcom, millest ma viimased 5 päeva s6ltuvuses olen. Raske on nii elada, kui internet piiramatuid v6imalusi pakub. Pluss mu iga6htune (täna küll hommikune) käsitööring ka veel. Tänu taevale on midagi, mis muutunud pole! :)
Kiisu on meie tagasitulekust saadik natuke imelik olnud. Ta mängib vähem, pigem magab rohkem kaisus, otsib rohkem lähedust. Vaeseke elas seekord seda kahte nädalat vist veidi raskemalt üle, olgugi, et seekord tal üks teine kass seltsiks oli. Ja tal endal oli terve väike paviljon valitseda. Nagu kuningas. Aga ta on kuidagi veelgi armsam. Kui see üleüldse v6imalik on.
Tuduaeg!
No comments:
Post a Comment