Mul on selline Faith Hilli laulu "Where are you, Christmas?" tunne. Selline tunne on, nagu oleks mult j6ulud ära varastatud. Aaahhh!
Mul ei jätku s6nu selleks, joonistaks parema meelega. Aga siis tuleks üks paganama kurb pilt ja niisugust kurbust ma internetiavarustesse saata ei taha.
P6hjus? Ma ei tea, ei usu et lumepuudus nii tugevalt m6juks. Aga kui nüüd aus olla, siis siia kolimisest alates on selline tunne olnud, see aasta lihtsalt natuke tugevam. Järgmine aasta, vot siis. Siis on Säde juba suurem ja saab midagi reaalselt teha ka, kuuske ehtida (enne tuleb muidugi kuusk osta), piparkooke küpsetada... siis on keegi, kes kinkide avamisest puhast r66mu tunneb. Vot seda ma ootan. Neid PÄRIS OMI pühi.
Ma olen tegelikult 6nnega koos, ja nii mitmes m6ttes. Mul on inimestega vedanud, kes meie ümber on. Neid päris OMI on muidugi raske leida, aga need, kes on, isegi ainult tuttavad näod, nad kasvavad südamesse. Nii leidub iga nädal ikka keegi, kes külla tuleb. Olgugi, et Säde pärast, aga siiski. Me oleme rohkem lasteasju kingiks saanud, kui siiani ostnud. Ja nüüd, pühade eel, leidub aeg-ajalt ikka m6ni Nikolaus, kes kommi toob. Kingid Sädele, kommid emmele-issile. Ja Kiisu? Kiisu saab palju paisid.
Oleme j6uludel jälle Juliani pere juures, mul on alati nii kurb Kiisut siia jätta. Selle ühe öö ja päeva peab ta muidugi vastu, kurb on aga ikka. Ent tagasi tulles saab ka tema head ja paremat.
Meisterdame siin j6ulukaarte, oh seda r66mu!
Ahjaa, ja kui 6ues on +10, siis mis j6ulutundel siia üldse asja on?
No comments:
Post a Comment