Tere, kevad!

Olin kokkuv6ttes kolm (!) nädalat haige. Kui Julian tollel samal nädalavahetusel mainis, et tal on ka süda paha, oleksin ma peaaegu kreepsu saanud. Nii olime me m6lemad haiged, tal vedas 6nneks, sest peale kahte päeva oli ta uuesti jalgel ja ajas asju. Mul nii kergelt ei läinud, ma sain alles peale 9-10 päeva uuesti süüa... Mingi ime läbi jäi Säde sellest puutumata. Olgu aga öeldud, et me t6stsime siin hügieenimeetmete taset tunduvalt. Ma ei taha desinfektsioonivahendi l6hna ka enam tunda, väkk.

Vahepeal j6udis kevad kohale, päeval paistab soe päike ja nii krookused kui ka igasugused kellukesed on 6ites. Täna nägin esimesi tulpe kellegi aias. Talvemantli sain k6rvale panna ja kergemad jakid asemele v6tta. Juhuu!

Julian valmistab 6htuti hoolega tunde ette ja parandab tunnikontrolle. Nii nunnu, kuidas ta närvi läheb kui kahel lapsel samasugused vastused on :) Aga ma austan teda nii palju, minust ei saaks 6petajat, mitte tavakoolis igastahes. See on nii stressirohke ja kui koju tuled, ega siis töö ära l6ppe. Kodus läheb kuni magamaminekuni edasi. Eile oli Julian nii kutupiilu, et tuli koju ja heitis Säde tuppa madratsitele pikali (me oleme neist sinna nagu mängunurga teinud), mängisid seal kuni ma süüa tegin. Ja ta jäi lihtsalt magama. Läks siis täna hommikul varakult tööle (ta on alati üks esimesi koolis), et eile 6htul tegemata jäänud tunnid täna valmis saada. Veidi rohkem kui aasta aega veel ja siis vaatame, mis edasi saab :)

Okei, mulle tuli just meelde, mida ma siin pildistada ja teile näidata tahtsin. Ehk püsib mul veidi aega meeles, saan hiljem uuesti linna minna :)


Lähen teen teed. Tsau!

Paberist ei piisa. P6randast ka enam mitte, nüüd on laud ette v6etud.

Näide sellest, millises getos me elame. Siin vandaalitsetakse nii palju, eriti rongijaamas. L6hutakse jalgrattaid lihtsalt.