Isadepäev onju. Lugesin igal pool kriitikat, et miks mehed emadepäeval oma naistele kinke teevad ja miks naised isadepäeval meestele kinke teevad. Tehku parem oma emadele ja isadele. Mossitasin siis natuke aega, sest ega üks ju teist välista. See, et mina Julianile kastitäie maailma eri nurkadest valitud 6lut kinkisin (üks lahe firma on, http://cosmopol-shop.com/boxen/weltreiseboxen.html), sest ma Grouponi (nagu Eestis see cherry vist) kaudu hea pakkumise leidsin, ei ole ju iseenesest midagi valet. Me teeme üksteisele ju ikka kinke ja kui ma talle isadepäeval hommikul pannkooke teen ja kingi ka veel, siis tähendab see seda, et ma hindan teda ISANA. Mitte minu, aga mu lapse/tulevaste laste. Ja kas see polegi siis emade-/isadepäeva m6te? Ja mu enda isa on minust ilmatu kaugel hetkel, et talle kinke teha. Nii hindan ma siis Juliani - ta on üks ütlemata hea isa. Eks need rasked ajad (puberteet ja nii) seisavad ju veel ees, aga ma tean et ta on ka siis hea isa.
Ja isegi kui ta töö ja need 6pilased teda rohkem näevad kui ta oma pere, siis see k6ik on seda väärt.
Mina aga paranesin kuni reedeni, siis istusin hommikust 6htuni ülikoolis ja koju j6udsin jälle haigemana. K6ikidel emadel kogu maailma ajaloo vältel on 6igus olnud - kui sul on laps/ed, siis sul pole aega haige olla. V6i siis paraneda. K6ik ütlevad: heida pikali, puhka! Ma küsin siis, et : kuna? kuidas? tahad Säde endale v6tta?
Spordiklubi pole mind ka juba ilmatu kaua aega näinud, häbi hakkab lausa. Aga noh, miski pole igavene. Veel üks tassike kuuma teed hirmutab ehk batsillid minema!
No comments:
Post a Comment