Nüüd on minu kord veidi pulmajuttu rääkida. Väga lühidalt. :)
Nädalavahetusel käisime oma koka restoranis temaga kohtumas ja söögi-joogiplaane pidamas. Ta on itaallane (molto bene!), kuulu järgi suurepärane kokk ja ta naine on kriminaalpolitseis tööl.
Kuna Sädel on l6puks (no pole just midagi, mida väga ootaks) see v66rastamise periood, nuttis ta alguses ikka pikalt. Väga harjumatu ning kummaline. Aga kui meie Luigi (päriselt ka) neid tiramisu küpsiseid t6i, olid pisarad pühitud.
S6rmused valisime l6puks välja ja käisime täna tellimas siis. Tädi v6ttis kapist karbi nende s6rmuste toorikutega välja, et meie suuruseid kindlaks määrata. Kannan juba kolm aastat ühte s6rmust, mis mulle tegelikult suureks jäänud on, aga mida väiksemaks ma teha lasknud pole veel j6udnud... Juliani s6rmuse suuruse määramisega polnud probleemi, aga kui mulle k6ige väiksem v6imalikest toorikutest proovida anti, selgus, et ka see on suur. Tädi laiutas käsi, ütles et siiani pole tema näinud, et 48 suurus kellelegi suur on. Kuna tal kogemused puudusid, pidi ta s6rmuse firmasse (v6i tehasesse? pole aimugi) helistama ja küsima, kas on v6imalik ka väiksemat tellida. Tuleb välja, et on küll, maksab ainult ning v6tab kauem aega, sest nad peavad minu s6rmuse tegemise pärast oma masinad ümberprogrammeerima v6i mis iganes nendega tehakse.
Tulemus: umbes kolm nädalat peame ootama ning 40-50 eurot rohkem maksma, aga saame s6rmused kätte. Suurused 64 ja 47.
Naljakal kombel öeldi mulle igast juveeliärist, et mul olevat peenikesed s6rmed. Olgu, on nad mul nagu on, enda arvates täiesti tavalised, pole nagu teistsuguseid kunagi omanud. Aga et nii peenikesed, et isegi standardsuurused suureks jäävad ja masinad tootmiseks ümberkorraldada tuleb? Vau.
Kuri kahtlus on, et need suurused siin on saksa keskmise järgi tehtud. Äkki? Siin olen ma väike küll. Eestis vist täiesti tavaline :)
Sellega kurioosumid veel ei l6ppe. Aga muust ehk kunagi hiljem. Enne pean ma kaunistused välja m6tlema, lillepoe ja juuksuri välja valima... Tegelikult on veel uskumatult palju teha. Aga j6uab kenasti. Ütleks, et tiimitöö, aga Julianil pole nii tihti aega kui me tahaks. Järgmisel nädalal s6idab ta viieks päevaks Poola, mingi klassireis. Läheb kurjaks saatjaonuks Auschwitzi. Ise on jube p6nevil, et uuesti minna saab. Mina nii super p6nevil pole, sest noh, kellele meeldiks üksi kodus olla.
No comments:
Post a Comment