Jõudsin elusalt kohale :)

Nädal ja üks päev tagasi kolisin ma Saksamaale. 20 + veidi peale kilo kaasavara käekõrval ja nii ma tulingi. Mille pärast? Ühe sinisilmse sakslase pärast, kes kuud ja tähed taevast kätte lubab tuua. Noh, kuid ja tähti pole vaja, aga kui ma ära väsin, siis kätel kanda ikka.
Kui sa juba siia blogile sattusid, siis järelikult ka tead, mida ma siin läänes peale otsustasin hakata, et mitte niisama Julianile koduperenaiseks tulla. Läksin kooli, õppima. Igati hää ja loogiline, eksole. Kool on Hollandis - see nüüd küll väga loogiline pole, aga mis seal ikka. Elame elu põnevamaks. Kellel huvi, siis kool on Universitet Twente, linnas nimega Enschede.

Nii, aga mis siis kohe pärast kohalejõudmist ka toimus? Juliani poole jõudes ootas teda ees 11 sõpra koogi ja lilledega mulle. Kellelgi õnneks polnud tahtmist suurt pidu korraldada, vastasel juhul oleksin nad teistpidi uksest välja saatnud hea meelega. Varahommikul ärgata ei ole kunagi mulle meeldinud. Siis Tallinnast Riiga ja Riiast Hannoveri ja Hannoverist poolteisttundi autosõitu Laggenbecki veel otsa - kõige lõpuks väsinud olla on peaaegu kohustus.

Esmaspäeval, 30.augustil, käisime me linnavalitsuses mind sisse kirjutamas. Nüüd olen Ibbenbürenisse registreeritud. Kohe kui oma kodu ja uue aadressi kätte saame teen endale kohaliku isikutunnistuse ka. Nalja pärast. Lihtsalt et biomeetrilist fotot teha, eks.
Samal päeval sõitsime ka esimest korda Enschedesse. Linn ise on nagu mängumaa täis väikeseid maju suurte akendega. Tundsin end ausaltöeldes imelikult seal jalgsi kõndides või autoga sõites - peaaegu eranditult kõik sõidavad ratastega. Selleks puhuks on neil eraldi sinised rattateed koos valgusfooridega. Okei, võib-olla on see külastan-Hollandit-esimest-korda-elus vaimustus, aga siiski. Siiani itsitan. Coffee shopid siin ja seal, kaugelt tunned juba ära.
Kooliasju ajades (siiani) tekkis stress, kuid see on ka loomulik, ma arvan. Pärast pikki järjekordi, kurjasid tädisid, imetoredaid rahvusvahelisi õpilasi aitavaid inimesi ja veel palju muud olen ma nii kaugel, et käin lõpuks koolis.
Käisime ka Juliani vanavanematel külas, neil on kaks hobust. :) Muidu siin ringi sõites oledki nagu maal - lehmad ja hobused ümberringi. Ahjaa, ja kooli ümber on mul ka lehmad ja haned. Heh.
Kord Hollandist tagasi sõites nägin kiirteel mööda tuhisemas rekkat, kus peale kirjutatud TALLINNA TOIDUVEOD. Olen enam kui kindel, et ma seda ette ei kujutanud.

Kui kogu see jama kooli (enamasti transport sinna) ja koduotsimisega kõrvale jätta, siis on olukord rahulik. Eelmisel nädalal läks küll boiler keldris katki ja kui me mõnede sõpradega tagasi tulime, avastasin boileriruumi 3 cm vee all. Vee saime ruumist välja kõikvõimalike voodilinade abil :) Varbaidpidi soojas vees, kühveldasid poisid vett ka prahikühvliga. Järgmisel päeval selgus, et vesi on põranda alt ka betooni imbunud ning oli täiesti arvatav, et peame kogu keldri - kaasa arvatud Juliani tuba - tühjaks tõstma, et põrand läbi tuulutada. Nüüd selgus, et selleks olulist vajadust pole. Mis on hea, sest siis ei pea me siit toast välja kolima :) Üks mure vähem. Noh, olgu, boiler tuli küll välja vahetada.

Naabritüdrukud juba pärisid, et kui vana ma olen ja mis mu nimi on. Tasapisi olen sunnitud saksa keelt ka rääkima, kuigi hetkel on peas kõikvõimalikud muud mõtted, kui keele praktiseerimine.

Okei, mu armsad. Ma ei ole kunagi osanud suurepäraselt midagi alustada ega lõpetada, seega jätan selle siin nagu ta on. Olen väsinud ja homme vaja kolm tundi kooli sõita (ei ole normaalne). Ehk lisan homme paar pilti ka ja räägin lähiajal pikemalt koolist ning näiteks suurest "tivolituurist", mis tänasega ära lõppes. Tulin nimelt just haigla helikopteriplatsilt, kuhu me ilutulestikku vaatama läksime. :)
Tschüssi!