Juba sügisest alates unistasin salaja tänavamuusiku karjäärist, aga nagu ikka jäi midagi puudu. Näiteks rahaline alus. AGA. Nüüd on siis tehtud, see algus. Ega ma midagi lubama hakka, v6ib ju vabalt selguda, et minust saab maailma k6ige viletsam pillimängija. Aga ei pruugi. Ja las ma siis unistan.
Pill ootas juba tükimat aega kodus, sest suures 6hinas ja armutuhinas tellisin ühe kohe endale päriseks. Salajas käisin piilumas ja paitamas ja hellusi sosistamas. Nagu armastusega ikka. Otsa pole saanud. Aga nagu iga teinegi suhe, vajab ka see aega kokkukasvamiseks.
Ja nagu iga teise oskusegagi, palju harjutamist.
Aga ma pole ammu midagi uut 6ppinud. Oli ka aeg.
P.S. Kui keegi aru veel ei saanud, siis minust saab uus t6usev täht ukulele taevas. No, v6imalik on.
No comments:
Post a Comment