Kohalikku koolipoliitikat

Mul käed juba tükimat aega sügelevad siin. Kohalik poliitika ajab närvi. Ja ma pean sellest kohe kuulutama. Kuigi see enam nii uus uudis polegi.

Nimelt võttis NRW (siinse Bundeslandi) valitsus vastu seaduse, et aastaks 2017 peaksid pooled kohalikest puuetega lastest/noortest tavakoolis õppima. See on selline sund-integratsioon.
Ma tean, et praegugi on koole, kus klassides erineva puudega lapsi, mitte ainult füüsilise, kusjuures. Ja olen ka kuulnud, et vaimse puudega laste klassis olemasolu muudab tihtipeale õpetajatöö raskemaks. Muidugi on neil lastel siis eraldi saatjad. Ma usun, et see on enam-vähem nagu Maarjal mul klassis oli. Aga üks asi on füüsiline puue, vaimne on aga hoopis teine teema.
Selle jaoks valmistatakse ette erapedagooge, kes siis tavalistest õpetajatest kaks korda rohkem palka saavad, vastutavad see-eest ainult paari lapse eest.
Kogu seda asja kutsutakse siin "Inklusion". Ja juba kõlab see mõrudalt.
Ma ei ütle ju, et puuetega lapsed ei tohiks tavakoolis õppida, vastupidi. See on suurepärane võimalus neil end tõestada. Arvestades kui väärastunud siinne koolisüsteem on, aitaks see kindlasti paljusid. Enam ei pea nad Förderschule-lapsed olema. Sellel koolitüübil on juba ammust ajast kehv kõla, paneb nina krimpsutama ja kohalikke stereotüüpselt ütlema "Ah, neist ei saa ju midagi". Olen sellistega siin piisavalt kokku puutunud. Noored nagu noored ikka, tihtipeale lihtsalt teatud õpiraskustega. Ja kui algusest peale ei kinnitata lapsele, et "You can do it!", no siis ei õpi ta nii mõtlemagi. Teab, et temast asja ei saa, sest ühiskond on ta sinna kasti visanud. Sarnane lugu Hauptschule-ga. Aga sinna ma ei lasku, ma lähen juba varahommikul närvi.

Julianil lõppeb täna viienädalane praktika koolis, mis on üks neist vähestest "uut" tüüpi koolidest, kus kõik koolitüübid koos on - Gesamtschule. Ei jagata sind ära lolliks või mittelolliks. Mina alguses olin sajaprotsendiliselt selle poolt. Nüüd aga kuuldes, kui raske mõnel klassil on, ei oskaks ma isegi sellist olukorda enam lahendada.
Kui selle "inklusiooni" või sund-integratsiooni tagajärjel pannakse ühte viiendasse klassi kokku 4-5 hüperaktiivset poissi, samapalju pagulasi, kes alles saksa keelt õpivad, alkohoolikute lapsi, kelle vanemadki neid ei taha... oeh, kahju on, et lapsed on need kõige suuremad kannatajad.
Siin on suureks probleemiks kujunenud kasvav laste arv, kellel on ADHD - SIIN on inglisekeelne artikkel - ehk hüperaktiivsus tähelepanu puudulikkusega. Julian räägib, et laps ei püsi 5 minutit ka paigal, pidevalt niheleb ja liigub. Ja siis pannakse laps veel pärast tunde istuma! Kuigi laps ise juba pisarsilmil palub "Õpetaja, te ju teate, et ma ei suuda paigal püsida..". Üks poiss tema jälgitavast viiendast klassist topitakse hommikul rohtusid täis, et ta vähemalt enamuse päevast paigal püsiks ja rahulik oleks.

Kas see on Eestis ka tõusvaks probleemiks? Või on meid lihtsalt liialt vähe, et selliseid juhtumeid igapäevaselt esineks.

Ja siis on muidugi need lapsed, kellel on teatud düsleksia vorm, ajavad numbreid ja tähti sassi.
Ma ju TEADSIN, et seda eksisteerib, lihtsalt ei kujutanud ette, et nii palju.
Mul on lastest kahju.