Õues on nii soe. Lahtine suvejakk ja mina oleme suured s6brad.
Kevad on igasugused kohalikud täkud hulluks ajanud. Veri vemmeldab. Ma ei tea, kas tunda end solvatuna või võtta seda kui komplimenti. Tuleb üks kummaline kesksuvine juhtum meelde. Oh, need türgiverd noored mehed on väga otsekohesed, ütleme nii.
Ma olen viimase nädala jooksul rohkem jäätist söönud, kui vist lubatud on. Suhkrusisaldus mu veres peaks rekordeid saavutama peagi. Aga kes varem jäätise söömise tagajärjel haigeks jäänud on? Või sussid püsti visanud? Novot.
Nüüd võiks veel 10 kraadi juurde tulla (praegu +16 ringis päeval päikesega) ja ma saan oma ilusaid kleite kanda jälle! Üks valge pitsiline minikleit ootab siin juba tükimat aega oma seiklusi.
Mul pole mitte midagi ka kevade vastu, ärge saage minust valesti aru. Kevad on vaimustav aeg. Eriti siin, pooleldi metsas. Hoovides tärkab iga päev mõni uus lill. Lumikellukestest krookusteni, krookustest nartsissideni. Nartsissidest tulpideni. Ja siis tulevad magnooliad, ohh... aga ei, ma satun liialt hoogu. Iga asi omal ajal. Ja kõige jaoks on kord aeg.
Ja kas teadsite, et ma protestin? Ma keeldun juuksurisse minemast. Lõin rusika lauale ja vandusin, et lähen siis kui pulmad käes. Või siis ekstreemjuhul kui lapse peaksin saama. No et oleks ikka ka põhjust. Ei mina lase oma pikki juukseid puutuda. Hoidku selle eest!
Okou, datlid hakkavad otsa saama. Ja ma alles ostsin. Mu eest tuleb ikka kõik ära peita.
No comments:
Post a Comment