Ja mulle meenus, kui hea võib emakeelne kirjandus olla. Siin olles loen ainult saksa või inglise keeles. Eestikeelseid raamatuid ei ole ju saada. Aeg-ajalt toon mõne küll kaasa, aga see pole see. Pole see.
"Ning ta rääkis,
et on naisi, kes sündind viinast ja valsi keerust; need on anduvad, magusad ning nende truudusmurd ei sünnita isegi valu. Nende nahk on imeõrn, vahakollakas, lehkab jasmiinide järele, nende silmad on täis unistavat und, nende jalad tantsisklevad isegi unes. Ning ealgi ei tea sa, kas oled õnnelik tema lahkudes või teda kohates. Ta ilmub silmapilguks, kui mesilane lennates lillele, ning läheb minema kerge südame ja rahuldud silmiga. Nende elu veereb kui unes, milles nad ise kunagi pole tegelasiks. Nad ei räägi sulle ealgi ei omast õnnest ega ka õnnetusest, nad ei anna sulle palju, kuid ei võta sult ka midagi. Ainult harva, harva lubavad enestelle kinkida paar siidist sukke ning punaseid nelke. Ja alati naeratavad, kui tõmbavad jalga su kingitud sukad, aga nelgid närtsivad lugemata luuletuskogude ehk ajalehtede kuulutuste vahel. Sest need on naised, kes loevad vaid kuulutusi, ise midagi ostmata ning midagi müümata.
On naisi, kes sündind kahvatust kuuläikest ja suviööde varjest; need on verivaesed, kuid kirglikud, nende armastus on piinav ning armastus ihulik. Nad jäävad ruttu, ruttu vanaks, sünnitavad valuga lapsi ning lapsed pole neile ealgi rõõmuks. Nende ihu on kollakas, läbipaistev, lehkab sõrru suitsu või leili järele. Nad räägivad vähe, kuid kannatavad palju, nad katsuvad isegi naeratada, kuid naer on kui koolnu näol grimass. Ning ealgi ei tea sa, mis tahab ta ja missugune on ta kapriis, sest vaevalt, vaevalt teab ta isegi seda. Ainult mehele minnes ning vananedes võib ta neljakümne aastasena saada tütarlapse hoo ja võluvuse, kuid sedagi üksikud ja harva.
On naisi, kes sündind kihavaist tänavaist, rahvarikkaist bulvaarest ning suitsuseist kafeedest; need on kui mesilaste parved, igal pool imedes enesesse elu joobnustavat kihvti, ilma et omalt poolt annaksid armastajalle piiskagi. Nad kannatavad südamehaigust, kuigi süda on neil vanade ajalehtede aastakäigud, - palju tühist intriigi, palju mõttetut ärritust, palju banaalset teatraalsust. Nad langevad sulle esimesel võimalusel kaela ning räägivad suurest armastusest ja piinavast valust, kuid armastus on nende äri ja valu nende kirg. Nad käivad kallilt, kuid räpaselt riides, nende käekottes on raha, vanad sukad, võtmed, puuder ja armastuskirjad segamini. Nii segamini on nende elugi, tarbetu ja mõttetu teistele, veel rohkem aga neile enestelle. Nad kannavad laiu kübaraid, mille alt vilguvad kaks vesist silma ning võib olla on see kummaline, et just neis silmis näed inimest käristud hingega rohkem, kui kelleski teises.
On naisi, kes sündind päikese särast ja toome helvetest; need on romantikud, käivad silmiga taevas, näol pronkspunetus. Nad lehkavad rasva ning piima järele ning nende suudlus on karastav kui tuulepuhang. Nad otsivad suurmeelseid kangelasi, teaatrite armastajaid, poeete ning jõumehi, kuid suuremalt osalt satuvad avantüristide küüsi, - ja on nendega väga õnnelikud. Need on naised, kelle mehed lähevad ruttu rasva, nad ise aga lahjuvad, lahjuvad ning surevad verivaesusse.
On naisi, kes sündind tukkuvast järvest, unisest pargist ja loode päikese purpurist. Nad elavad romaanide vihkest, luuletuskogudest, novellide veetlusest, tegelikult ei oska aga panna isegi kätt ümber su piha ja suudelda lihtsamat suudlust. Nende käed on higised, nende nahk on roosakas, nende huuled on õhukesed kui lestad. Kuid ellu astudes saavad korralikeks emadeks, kes peksavad lapsi hasardiga ning näevad häämeelega, kui ka nende mehed vibutavad sagedamini rihma. Nad on väga rahaahned ning ei unusta ealgi oma perekonna kasusid. Nii võivadki olla armukeseks üksnes neile, kellest on kasu nende meestele, kuigi see kasu oleks minimaalne. Ning siis on korraga kadund kõik kirjanduse ja kunsti armastus ning isegi kõige armsamate luuletajate nimed ununevad silmapilkselt. Armsamate raamatute leheküljed tarvitatakse tuustikuks, kuhu keritakse lõnga, ehk rebivad lapsed neid tükkeks, et keerata suurte eeskujul paberossi.
On naisi, kes sündind jumala ema lahkusest ning saatana palvetest. Nende tõrvmustad juuksed on kui kroon tõmmule, kuid külmale näole. Nooruses armastavad nad üksnes isa ning kadestavad ema; nad on temperamendikad, kuid nende savipruun nahk on külm kui sivvul, nad on ilusad, kuid ilu ei veetle, ei vangista. Esimene armastus on neile ikka saatuslik: kas lähevad härduses kloostri või saavad suurimaiks roimareiks, - ning siis röögatab maa nende ümber.
Kuid suurem osa naisi on sündind mullast, sellest kuivast ning janunevast mullast, millest tõusevad tolmupilved enne vihma, kuid mis pärast vihma muutub läbipääsematuks poriks. Ja on see nii, kuigi see sulle võib olla ei meeldi, kuid maakera pole loodud sulle, vaid puule, mis kasvab metsas ja putukalle, kes roomab ta lehel, ja hirvele, kes jookseb ta all. Sest sina pole loom, kuid pole ka jumal, sa oled ühel ööl vargsi väljaroomand omast kodust - metsast, sa oled ehitand majad, laevad, tehased, linnad, tänavad, sa oled pugend kui tigu kivimüüride vahele, seepärast oledki jäänd koduta hulkuriks, üksik ning võõras looduselle. Seepärast hammustab sind siug ning peksab kabjaga hobune, seepärast tõuseb ehmatudes lind sind nähes, ja siil ruttab põõsa alla varju. Sa oleks pidand elama puu juure all, koopas kui karu, ning naine oleks pidand jooksma kui hirv mööda metsi. "
(Pildil on mu veebruarikuises kevadlummuses ostetud tulbid, mis nüüdseks otsustanud on õide puhkeda. Ja õues sajab lund.)
No comments:
Post a Comment