Mulle tuldi autoga järgi. Seiklesime Münsteris (seal autoga s6ita on päris karauul), haakisime teised endale sappa ja s6itsime Münster-Hafenisse, see on sadamapiirkond, mida järk-järgult välja ehitatakse, st vanad laohooned renoveeritakse uuteks. Terve veeäärne on kohvikuid ja baare täis ning soojal ajal ilmv6imatu vaba lauda leida. Lisaks on k6ik pingid niisama nautlejaid täis. Üks ütlemata kena koht.
Mulle anti lillekroon pähe, T-särk "Ich bin die Braut" ("Mina olen pruut") tekstiga ning lasteosakonnast saadud printsessiseelik selga. Ma ütlen ausalt, ma ise imetlen seesuguseid seelikuid aastaid. Üks taoline on kapis endalgi. Ja no KUI ILUS ON SEE LILLEKROON?? Ma olen nii rahul. Ausalt. Vähemalt oli selline printsessi tunne, ilma mingi tobeda kroonita (jah, ka ühte sellist nägin ma eile, restorani tualetis käsi pestes, kui mult küsiti :"Kas sa oled see pruut v6i? Sa näed küll teistmoodi välja kui sul need teised, neil on lindikesed." - ee, jah, k6ik ei saagi ju pruudid olla!). Klaasid valati Mummi täis ning nii ta läkski.
Jalutasime ringi, läksime sööma. Oi, ma ütlen. Nad olid hea koha valinud. Njämm! Itaalia restoran ning no kes saaks siis kunagi panna cottale v6i vaimustavale pitsale/salatile/pastaroale ära öelda. Meie tähtsal pidupäeval saab ka panna cottat, muide. Hihi.
Peale mitmetunnist söömist ja jutustamist läksime edasi linna kokteile jooma. Meie kelner oli vist küll maailma k6ige motiveeritum teenindaja, ausalt. Ma pole kunagi näinud, et keegi oma tööd niisuguse hea meelega teeks. Me ainult naersime, ta oli nii tore. Nimesilt ütles, et ta nimi on Panda ja no selline kallistamisväärne nägi ta välja ka. Tassis meile muudkui tekke välja ja nöökis meiega ja proovis sooja teha :) Seda on raske kirjeldada, aga sinna lähen ma küll suurima hea meelega tagasi.
L6puks saatsime Annie rongi peale ning asusime ise ka koduteele. Ma olin üpriski kutupiilu selleks ajaks juba, sest Säde polnud öösel üle 8 tunni väga maganud (arvestades, et me ta juba enne kaheksat voodisse paneme, v6ib arvutada kui palju mina tegelikult s6ba silmale sain).
Tore oli! Mu esialgne paanika peale kaardi saamist vaibus üpriski kiiresti ning eilseks polnud ma üldse närvis enam. Kui, siis ainult selle pärast, et kohaletulijad on k6ik nii erinevad. Kaks on minuga koos antropoloogias ja nendega saan ikka tihti kokku, nemad ainsana tundsid üksteist. Ülejäänud siis olid viimase kolme (!!) kuu jooksul Whatsappi vahendusel veidi tutvunud. :)
Ah.
Teeks jälle sellise väikese südame siia, kui oskaks.
No comments:
Post a Comment